Kyoto protokoll

Ajaloolise tähtsusega 3. ülemaailmsel kliimakonverentsil COP3 sõlmiti rahvusvaheline Kyoto protokoll.

Protokolli eesmärgid

  • Kasvuhoonegaaside tekitamise vähendamine võrreldes 1990. aastaga
  • Keskkonnasäästlike projektide innustamine
  • Ühtne süsteem heitkoguste jälgimiseks ja vähendamiseks
  • Riiklik aruandluskohustus progressi jälgimiseks

 

 

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon oli küll ambitsioonikas algatus, kuid selle raames kokkulepitu oli vaid soovituslik. 11. detsembril 1997 võeti Jaapanis Kyotos COP3 raames vastu Kyoto protokoll. See dokument mõjutab kõiki suuremaid majandussektoreid ning on kaugeleulatuva mõjuga keskkonna- ja säästva arengu kokkulepe. Eesti ratifitseeris Kyoto protokolli 3. septembril 2002.

Kyoto protokolli esimene eesmärk oli Lisa I riikide kasvuhoonegaaside (KHG) heitkoguseid perioodil 2008-2012 vähendada 5 protsendi võrra võrreldes 1990. aastaga – baas-aasta, millega järgnevate aastate heitkoguseid võrreldakse. Põhirõhk heitkoguste vähendamisega tegelemisel pidi langema arenenud riikidele seetõttu, et arenemise käigus on nad kõige rohkem kasvuhoonegaase atmosfääri paisanud.
 
Kyoto protokolliga on reguleeritud kuus peamist kasvuhoonegaasi:
  • CO2 – Süsinikdioksiid
  • CH4 – Metaan
  • N2O – Dilämmastikoksiid
  • HFC-d – Fluorosüsivesinikud
  • PFC-d – Perfluorosüsivesinikud
  • SF6 – Väävelheksafluoriid

CFC-de ehk klorofluorosüsivesinike heitkoguste vähendamist Kyoto protokoll ei käsitle, sest see on reguleeritud Viini konventsiooni 1987. aasta Montreali protokolliga.

 

 

Kyoto protokolli eesmärkide saavutamiseks loodi kolm paindlikku mehhanismi (Flexible Mechanisms):
  • Ühisrakendus (JIJoint Implementation)
  • Puhta arengu mehhanism (CDMClean Development Mechanism)
  • Heitkogustega kauplemine (ETEmissions Trading)

Kõik kolm mehhanismi peavad innustama roheettevõtlust ning kuluefektiivset süsinikuheite vähendamist. Kaks esimest on projektipõhised ehk heitkoguste vähendamisega tegeletakse üksikute projektide tasandil. Kolmas, heitkogustega kauplemine on pidev, rahvusvaheline turusüsteem. Igale kokkuleppes osalevale riigile on antud omad süsinikuheite vähendamise eesmärgid. Nendega kaasnevad lubatud heitkoguse ühikud, mille riik peab ise oma majandustegevuse osaliste vahel ära jaotama. Kui mõni riik või ettevõte ei suuda heitkoguseid ettenähtud ulatuses piirata, peab ta turult heitkoguse normühikuid juurde ostma. Kui neid osta ei õnnestu, tuleb tegevust keskkonnasäästlikumaks muuta või tegevus peatada. Kuna summaarne lubatud heitkoguste tekitamise hulk on ülemaailmselt kindlaks määratud, siis ei ole vahet heite vähendamise asukohas – atmosfäär on kõigi jaoks ühine.

Protokolli osalised võivad vabatahtlikult võtta täiendavaid kohustusi heitkoguste vähendamiseks. Seda iseloomustab Kyoto sihtarv – Eesti jaoks näiteks kaheksa protsenti. Sihtarvud erinevad riigiti, sest riikide tööstuslik ja majanduslik areng on olnud erinev.

2012. aasta 8. detsembril võeti Dohas COP18 raames vastu Kyoto protokolli Doha muudatus, millega kehtestati teine kohustusperiood aastateks 2013-2020. Muudatus jõustub kui 144 protokolli osalist on selle ratifitseerinud, 2017. aastaks seda veel juhtunud ei ole. Teise kohustusperioodi ratifitseerimine ei muuda kohustusi ega eesmärke, mis on sätestatud Euroopa Liidu kliima- ja energiapaketis aastani 2020. Kuigi Euroopa Liit täidab juba teise kohustusperioodi eesmärki, ei ole Euroopa Liit muudatust veel ratifitseerinud, sest enne peavad selle ratifitseerima kõik liikmesriigid. Eesti ratifitseeris muudatuse 2015. aasta alguses.

 

Viimati uuendatud: 6. oktoober 2017

Räägi kaasa
riigivalitsemises

Sul on võimalus esitada oma ettepanek või rääkida kaasa otsuste kujunemisel.

Eelnõude infosüsteem

Sul on võimalik jälgida, millised eelnõud on praegu töös ning soovi korral saad ka oma kommentaari esitada või osaleda avalikel konsultatsioonidel.

Osalusveeb

 

Osalusveebis osale.ee saad esitada valitsusele ideid ja ettepanekuid ning koguda allkirju oma idee toetuseks. Iga esitatud idee saab ka valitsuse poolse vastuse.