Kalandus

Maailmas on üle 30 000 liigi kalu. Eesti vetes elutseb hinnanguliselt 75 kalaliiki, kellest enamik on mageveekalad, poolsiirdekalad (näiteks vimb, säinas) või siirdekalad (lõhe, meriforell, angerjas). Merekalu on Eesti rannikuvees umbes 30 liiki, kuid kuna Eestit ümbritsev meri on riimveeline, sobib see elukeskkonnana hästi ka paljudele mageveekaladele.

Kalanduse strateegiline eesmärk on tagada kalapopulatsioonide hea seisund ja kalaliikide mitmekesisus. Oluline on vältida kalapüügiga kaasnevat negatiivset mõju ökosüsteemile, näiteks mitte püüda alamõõdulisi isendeid. Samuti on tähtis jälgida, et ei kahjustataks kalade elupaiku ja ei häiritaks kudemisrahu. Lisaks, kuna paljud kalad teevad oma elu jooksul ulatuslikke rändeid nii magevee ja mere vahel kui ka mageveekogude piires, on oluline tagada, et kalade liikumisteed oleksid avatud. Kalavaru on heas seisus, kui asurkonnad on loomuliku vanuselise struktuuriga ja suudavad end olemasolevates tingimustes looduslikult taastoota.

Suurem osa kutselisest kalapüügist on rahvusvaheliselt reguleeritud. Läänemere püügimahtude arvestamisel tehakse vahet rändavate ja paiksemate kalade vahel. Rändavatele kalaliikidele (kilu, räim, tursk, lõhe) kehtestab püügikvoodid Euroopa Liidu Nõukogu, paiksemad kalaliigid (ahven, koha jt) on riigi enda majandada. Keskkonnaministri vastutusalasse kuulub EL kalavarusid puudutavate teemade osas põllumajandus- ja kalandusnõukogu istung, mis toimub reeglina igakuiselt, välja arvatud august, kui EL institutsioonid Brüsselis kollektiivselt puhkavad. Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve püügivõimalused ja tingimused lepitakse kokku Eesti ja Venemaa valitsuse vahelises kalapüügikomisjonis. 

Eestis jaguneb kalanduse korraldus nelja asutuse vahel:

1) Keskkonnaministeerium korraldab kalavarude kaitse ja kasutamise poliitika ettevalmistamist ja elluviimist, sh kalavarude taastootmist ning kude- ja elupaikade kaitset ja taastamist ning annab ka lube teaduslikeks uuringuteks ja eriotstarbeliseks kalapüügiks; 

2) Maaeluministeeriumi valdkonnad on kalanduse turukorraldussüsteemi arendamine, struktuuritoetuste ja riigiabi andmine, vesiviljelussektori korraldamine, kutselise kalapüügi korraldamisega seotud poliitika kujundamine;

3) Põllumajandus- ja Toiduamet tegeleb kutselise kalapüügi korraldusega, väljastades kutselise kalapüügi lube ning pidades kalalaevade riiklikku registrit ja püügiarvestust; 

4) Keskkonnaamet annab välja kalastuskaarte ja kogub harrastuspüügi andmeid ning teeb järelevalvet kalapüügi üle.

Kalavarude hea seisundi taastamiseks ja säilitamiseks ning kalavaru säästva kalapüügi korraldamiseks on:

  • pandud alus süsteemsele kalavarude kalakasvatuslikule taastootmisele [“Kalakasvatusliku taastootmise tegevuskava 2017–2019, perspektiiviga kuni 2023“; Põlula Kalakasvatuskeskuse arengukava aastateks 2008–2011 (perspektiiviga kuni 2017)];
  • rakendatud EL ühise kalanduspoliitika põhimõtted ja kalapüügi seadusandlus on kooskõlla viidud EL õigusaktidega. Siseriikliku seadusandlusega on korrastatud kutselise kaluri ja harrastuskalastaja määratlusi ning nende õigusi ja kohustusi;
  • pärast EL-iga ühinemist Eesti traditsioonilised kalapüügivõimalused kinnistatud Eesti kaluritele ja püügivõimalused on laienenud;
  • tööle rakendatud internetipõhine ühtne kalanduse andmekogu, mis on tõhustanud järelevalvet ebaseadusliku kalapüügi ja püütud kala turustamise üle;
  • veekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamise projekti käivitamisega asutud lahendama siirdekalade rändeteede tõkestatuse probleeme, et avada kalanduslikult olulistele jõgedele rajatud paisudel kalapääsud kudealadele ja laiendada kalade elupaiku;
  • alustatud süsteemset kalade kudealade kaardistamist ning nende olukorra hindamist ja harrastuskalastuse arengusuundade määratlemist.

Kalavarude taastootmine

Kalade ülepüügi või sobivate sigimis- või elupaikade puudumise tõttu on mitmed kalaliigid (lõhe, angerjas, meriforell) ohustatud ja nende looduslik taastootmisvõime liiga väike. Nende looduslike asurkondade taastamiseks või tugevdamiseks tegeldakse kalavarude taastootmisega.

Eestile vajalikke kalu kasvatab RMK Põlula kalakasvatusosakond. Põhiliselt kasvatatakse ja asutatakse lõhesid ja angerjaid. Veel on asustatud meriforelli, tõugjat, koha, linastik, karpkala, haugi ja jõevärki, kuid nende osakaal asutatavatest kaladest on väike.

Kalavarude taastootmine tähendab seda, et kalakasvandustes üles kasvatatud noorkalad asustatakse veekogudesse. 

Eestis on kolm erinevat kalapüügiliiki

Olenevalt kasutatavast püügivahendist, püügikohast ning -ajast eristatakse kolme liiki harrastuskalapüüki.

1. Õngepüük

Igaüks tohib tasuta ja püügiõigust vormistamata ühe lihtkäsiõngega kala püüda avalikul või avalikult kasutataval veekogul, arvestades keeluaegade, keelukohtade ja kalaliikidele kehtestatud piiranguid.

Lihtkäsiõng koosneb ridvast, kuni 1,5 ridva pikkusest õngenöörist, üheharulisest konksust, raskusest ja ujukist. Püügil tohib kasutada ainult looduslikku sööta.

Õngepüük ühe lihtkäsiõngega on kõigile tasuta (v.a kohad, kus püügil on vaja osta kalastuskaart).

2. Harrastuskalapüük kuni kolme õngpüünisega

Igaüks tohib harrastuspüügiõiguse ehk püügiõiguse eest tasumise korral õngpüünistega (sh allvepüügivahendid) kala püüda avalikul või avalikult kasutataval veekogu, arvestades seadusest tulenevaid piiranguid.

Õngpüünised on: spinning, vedel, sikut, lendõng, põhjaõng (krunda, tonka), und, käsiõng ja lihtkäsiõng.

Allveepüügivahendid on: harpuunipüss ja harpuun ning haakeõng.

Õng- ja allvepüünistega kalapüügil tuleb tasuda püügiõiguse tasu (v.a kohad, kus püügil on vaja osta kalastuskaart). Püügiõigust tõendavaks dokumendiks on isikut tõendav dokument (pass, ID-kaart, juhiluba).

3. Kalastuskaart

Kalastuskaarti on vaja kui:

  • püügivahendina kasutatakse nakkevõrku, õngejada, kadiskat, vähimõrda või vähinatta, liivi või kuuritsat;
  • püük toimub spinningu ja lendõngega Kesk-Eesti forellijõgedel või Põhja-Eesti lõhe- ja meriforellijõgedel;
  • püük toimub Endla looduskaitsealal, Matsalu Rahvuspargis või Silma looduskaitsealal.

Kalastuskaart on kõigile tasuline ning neid saab osta pilet.ee kodulehelt või Keskkonnametist.

Kutseline kalapüük jaotub kolme suuremasse gruppi ning püütakse kaluri või kalalaeva püügiloa alusel, kasutades kutselise püügi vahendeid:

1. Läänemere kalandus

Läänemere peamised töönduslikud kalaliigid on räim, kilu, tursk, lõhe. Nende kalaliikide püügi erisused, nt kvoodid, püügivahendid, keeluajad ja -kohad on kehtestatud Euroopa Liidu määrustega, mis kohalduvad otse Eestile. Kalandus on üks enim reguleeritud valdkond Euroopas.

Läänemere püük jaotub avamerepüügiks ja rannapüügiks. Avamerepüügi kaladeks on kilu, räim ja tursk. Peamisteks püügivahenditeks on traalid. Rannapüügil püütakse palju erinevaid kalaliike: majanduslikult tähtsamad on räim, ahven, lest, tint, tuulehaug samuti koha ja vimb; vähemal määral ka angerjas, meriforell, haug ning siig. Peamisteks püügivahenditeks on mõrrad, võrgud, õngejada.

Varude seisundi hindamine põhineb iga-aastaselt koostatava ja Euroopa Komisjonis kinnitatava kalanduse rahvusliku andmekogumise programmi raames kogutavatel andmetel.

2. Sisevete kalandus

Euroopa Liidu määrused ei reguleeri kalapüüki siseveekogudel. Peipsi, Pihkva ja Lämmijärve kalapüügi korraldus tugineb Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise koostöö kokkuleppel. Sellega määratakse mõlema poole suurim lubatud kogupüük ja muud meetmed kalavaru kaitsmiseks.

Sisevete töönduslik püük tugineb peamiselt Peipsi ja Võrtsjärve kalapüügile. Peamisteks püügikaladeks on koha, latikas, ahven, tint, särg, nurg ja silm. Püügivahenditeks on võrgud, mõrrad, seisev- ja põhjanoodad.

Varude seisundi hindamine põhineb iga-aastaselt koostatava ja Euroopa Komisjonis kinnitatava kalanduse rahvusliku andmekogumise programmi raames kogutavatel andmetel.

3. Kaugpüük

Eesti kaugpüük toimub Atlandi ookeanil. Põhiliselt püütakse krevetti. Veel on tähtsamateks püütavateks liikideks meriahven, merluuslased, kalmaarid, süvalest, rai, kalju-tömppeakala ja põhja-pikksaba. Nende kalaliikide püügi erisused, nt kvoodid, püügivahendid, keeluajad ja -kohad on samuti kehtestatud Euroopa Liidu määrustega, mis kohalduvad otse Eestile. 

Aasta-aastalt hinnangud varude olukorrale muutuvad kriitilisemaks ja soovitatakse püügikoormust vähendada.

Püütakse traallaevadega. Eestil on viis kaugpüügilaeva.

Eripüügiga on tegemist kui püütakse kala keelatud ajal või kohas, püütakse alamõõdulisi kalu või kasutatakse püüniseid, millega püük konkreetsel veekogul või ajal on keelatud (väikesesilmalised nakkevõrgud, elektripüügivahend, traalid, maimunoot jne).

Eripüügi eesmärgiks võib olla:

  1. keskkonnauuringute läbiviimine;
  2. asustusmaterjali tootmiseks vajamineva kalamarja kogumine;
  3. sugukalade püük;
  4. hüpofüüsi kogumine;
  5. kalade ümberasustamine;
  6. kalade hukkumise vältimine või veekogu ökosüsteemi parandamine.

Eripüügiloa väljastab Keskkonnaministeerium.

Viimati uuendatud 08.07.2021