Kaitsealad

Esimene looduskaitseala asutati 1910. aastal Vaika saarte linnustiku kaitseks. Enne II maailmasõda oli 1935. aasta looduskaitseseaduse alusel moodustatud üle 50 erineva kaitseala: metsa-, taime-, raba- ja linnukaitsealad, samuti terve rida geoloogilisi ja tervisemuda kaitsealasid.

Meie praegune kaitsealade süsteem on suures osas loodud nendel neljal aastakümnel, mil tegutseti 1957. aastal jõustunud looduse kaitset käsitleva seaduse alusel.

Foto Kõrvemaa Paukjärvest

Paukjärv Kõrvemaal / Foto: Fred Jüssi

Looduskaitseseadus käsitleb kaitsealade kõrval ka looduse üksikobjektide, hoiualade, kaitsealuste liikide, kivististe ja mineraalide, püsielupaikade ning kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavate loodusobjektide kaitset. Selle seaduse kohaselt on kaitsealad inimtegevusest puutumatuna hoitavad või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatavad alad, kus  koosluste, ökosüsteemide, maastike või liikide kaitsmiseks; nende uurimiseks ja tutvustamiseks.

Foto hobustest

Foto: Arne Ader

Vaata ka:

Kaitsealade tüübid on järgmised:

  • rahvuspark
  • looduskaitseala
  • maastikukaitseala (looduspark)

Seadus lubab, et kaitseala piiresse võivad kuuluda nii riigi-, munitsipaal- kui eramaad ning seal rakendatavate kitsenduste ja kohustuste ulatuse kehtestab kaitse-eeskirjaga Vabariigi Valitsus. Kaitseala võib jaguneda vöönditeks, mida arvestatakse kaitseala planeerimisel, ja kaitsekorra kehtestamine toimub vööndite kaupa. Kaitseala territooriumi võib sõltuvalt tüübist jaotada kuni kolme erinevasse vööndisse: loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.

Foto faunast

Foto: Fred Jüssi

Lisainfo

Kaitsealade tüübid

Erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, elustiku mitmekesisuse, maastike ja rahvuskultuuri kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Rahvuspargi territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Eestis on 6 rahvusparki: Lahemaa Rahvuspark, Karula Rahvuspark, Soomaa Rahvuspark, Vilsandi Rahvuspark, Matsalu Rahvuspark ja Alutaguse rahvuspark.

Looduskaitse või teadusliku väärtusega kaitseala looduslike protsesside, haruldaste ning hävimisohus olevate või kaitstavate taime-, seene- ja loomaliikide ning nende kasvukohtade ja elupaikade, eluta looduse, samuti maastike ja üksikute loodusobjektide säilitamiseks, kaitseks ja uurimiseks. Looduskaitseala territoorium jaguneb loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.
Tuntumad on Viidumäe, Nigula ja Endla looduskaitseala.

Nigula raba

Nigula raba / Foto: Arne Ader 

Haruldase või Eestile iseloomuliku loodus- või pärandkultuurmaastikuga kaitseala, mis on moodustatud looduskaitse, kultuuri- või puhke-eesmärgil. Maastikukaitseala eritüüpidena käsitletakse ka kaitse alla võetud parke, arboreetumeid ja botaanikaaedu. Maastikukaitseala (looduspargi) territoorium jaotatakse sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks. Nimetagem siin Kõrvemaa, Vooremaa, Paganamaa, Hiiumaa laidude maastikukaitseala; Haanja, Otepää ja Naissaare loodusparki. Maastikukaitsealade ja loodusparkide loetelu täieneb kaitsealade korrastamise käigus.

Loodusreservaat on otsesest inimtegevusest puutumata loodusega ala, kus tagatakse looduslike koosluste säilimine üksnes looduslike protsesside tulemusena. Keelatud on igasugune majandustegevus ja loodusvarade kasutamine, samuti inimeste viibimine seal (välja arvatud järelevalve-, teadus- ja päästetöödel selleks kehtestatud korras). Loodusreservaadiks määratakse suhteliselt väikese pindalaga ja raskesti ligipääsetavad alad, kus leidub mõne I kategooria kaitsealuse loomaliigi elupaik või kasvab mõni I kategooria kaitsealune taim.

Sihtkaitsevöönd on kaitseala selline osa, kus lubatakse tegevust, mis toetab seal väljakujunenud või kujundatavate looduslike ja poollooduslike koosluste säilimist. Teiste sõnadega, seal on keelatud kõik, mis pole seaduses või kaitse-eeskirjas lubatud. Kaitse-eeskirjaga võidakse sihtkaitsevööndis lubada kaitstava objekti säilitamiseks vajalikku või seda mittekahjustavat tegevust nagu olemasolevate maaparandussüsteemide hooldustööd ja veerežiimi taastamine; koosluste hooldamine vastavalt kaitse-eesmärgile, marjade, seente ja muude metsa kõrvalsaaduste kasutamine; jahipidamine; kalapüük; tee, tehnovõrgu rajatise või tootmisotstarbeta ehitise püstitamine kaitsealal paikneva kinnistu või kaitseala tarbeks; pilliroo ja adru varumine; sõiduki, maastikusõiduki või ujuvvahendiga sõitmine; telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine. Kaitsevööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel võib alade ilme ja liigikoosseisu tagamiseks olla vajalik kaitsekorrast tulenev tegevus, nagu niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine ja kujundamine kaitse-eeskirjaga sätestatud ulatuses. Sellest tulenevalt osutub sageli otstarbekaks määrata kaitsealale kaks sihtkaitsevööndi alavööndit:

  • ilma leevendusteta alavöönd ehk looduslik sihtkaitsevöönd, kus ökosüsteemi areng tagatakse looduslike protsesside tulemusena

  • leevendustega alavöönd ehk hooldatav sihtkaitsevöönd

Viimasesse alavööndisse määratakse need alad, kus planeeritakse ka edaspidi inimtegevust. Näiteks puisniidud või hooldatavad puhkemetsad.

Piiranguvöönd on kaitseala majanduslikult kasutatav osa, kus majandustegevuses tuleb arvestada kaitse alla võtja seatud tingimusi. Teiste sõnadega - selles vööndis on lubatud kõik, mis pole seaduse või kaitse-eeskirjaga keelatud. Seaduses on loetletud tegevused, mis reeglina on piiranguvööndis keelatud, kui kaitse-eeskiri ei sätesta teisiti. Sellised tegevused on uute maaparandussüsteemide rajamine; veekogude vee taseme muutmine ja kallaste kahjustamine; uute veekogude rajamine; maavarade ja maa-ainese kaevandamine; puhtpuistute kujundamine ja energiapuistute rajamine; uuendusraie; biotsiidi ja taimekaitsevahendi kasutamine; uute ehitiste püstitamine; jahipidamine ja kalapüük; sõiduki, maastikusõiduki ja ujuvvahendiiga sõitmine, telkimine, lõkke tegemine ja rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata ja tähistamata kohas. Piiranguvööndi poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilme ja liigilise koosseisu tagamiseks kas niitmine, karjatamine, puu- ja põõsarinde harvendamine või kujundamine.

Viimati uuendatud 19.12.2023