Liigikaitse

Looduskaitse üheks väga oluliseks osaks on liigikaitse, mis põhineb peamiselt Looduskaitse seadusel (RT I 2004, 38, 258). Looduskaitseseadus hakkas kehtima 10. mail 2004. a ja koondab endas sätteid kolmest varem iseseisvana toiminud seadusest: „Kaitstavate loodusobjektide seadus“ (KLOS), „Loomastiku kaitse ja kasutamise seadus“ ning “Ranna ja kalda kaitse seadus”.

Eestis on kaitse alla võetud 570 taime-, seene- ja loomaliiki. Kaitsealused liigid jagunevad 3 kaitsekategooriasse (vt allpool). I ja II kategooria liigid võtab kaitse alla Vabariigi Valitsus määrusega, III kategooria liigid aga keskkonnaminister määrusega.

Looduskaitseseaduse alusel on Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud kaitsealuste liikide isendite ebaseaduslikul hävitamisel, elujõuetuseni vigastamisel või ebaseaduslikul loodusest eemaldamisel keskkonnale tekitatud kahju määrad, mis võivad ulatuda sadadesse eurodesse.

Seoses liigikaitsega on Looduskaitseseaduses kasutusele võetud uus kaitstava loodusobjekti mõiste püsielupaik.

Püsielupaik on Looduskaitseseaduse tähenduses kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik (näiteks rände ajal), kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht või lõhe ja jõesilmu kudemispaik. Lõhe ja jõesilm on seaduses eraldi välja toodud seetõttu, et need liigid ei ole Eestis kaitse alla võetud kuid on kantud EÜ Loodusdirektiivi lisadesse, mistõttu tuleb nende liikide olulised kudemispaigad kaitse alla võtta, kuid samal ajal võib väljaspool nende liikide kaitseks piiritletud alasid lõhe ja jõesilmu kutselist kalapüüki jätkata.

Püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister määrusega. Määrusega kinnitatakse püsielupaikade piirid ning kaitsekord, mis üldjuhul on võrdsustatud kaitseala piirangu- või sihtkaitsevööndi kaitsekorraga, kuid mis on siiski iga liigi elupaiganõudlustest tulenevalt pisut erinev. Nii on näiteks metsise püsielupaigas kehtestatud piirangud metsa majandamisele, naaritsa püsielupaigas veekogu kallaste kahjustamisele, nahkhiirte püsielupaigas vanade puude langetamisele, harivesiliku püsielupaigas aga väikeveekogude kaladega asustamisele.

Loe lisaks

Liigikaitse kohustused Euroopa Liidu liikmena

Nendes II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud, kehtib isendi kaitse. See tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata, püüda ega tahtlikult häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal, ilma keskkonnaministri loata loodusest eemaldada (on lubatud vigastuse ravimiseks), müüa ega tulu saamise eesmärgil kasutada.

Kuigi üldjuhul on kaitsealuste liikide isendite surmamine keelatud, võib seda siiski mõningatel erandjuhtudel lubada. Nii on keskkonnaministri antud loa alusel (välja arvatud 1. juhul) lubatud II ja III kaitsekategooria loomaliigi isendi surmamine juhul:

  • kui kui loom ohustab otseselt inimese elu või tervist ja rünnakut ei ole võimalik teisiti vältida või tõrjuda (looma surmamisest tuleb ühe tööpäeva jooksul kirjalikult teatada Keskkonnaameti kohalikule kontorile);
  • elanikkonna ohutuse huvides;
  • lennuohutuse huvides;
  • kui see on vajalik oluliste põllumajanduskultuuride või põllumajandusloomade, kalanduse või muu olulise vara kahjustamise vältimiseks.

Lisaks kaitsealustele liikidele reguleerib Looduskaitseseadus ka võõrliikidega seonduvat ning kodumaiste liikide ümberasustamist ning loodusest eemaldamist.

Kaitsealuse liigi seisundi parandamiseks, liigi säilimiseks vajalike tegevuste kavandamiseks ja eelisjärjestamiseks koostatakse tegevuskava liigi kaitse korraldamiseks.

Looduskaitseseadus näeb ette liigi tegevuskavade koostamist:

  • I kaitsekategooria liikidele;
  • kaitsealustele liikidele nende soodsa seisundi tagamiseks, kui senirakendatud abinõud seda ei taga või kui seda nõuab rahvusvaheline kohustus;
  • liigi ohjamiseks, kui teadusinventuuri tulemused näitavad liigi arvukuse suurenemisest tingitud olulist kahju keskkonnale.

Tegevuskavad kiidab pärast valmimist heaks liikide tegevuskavade komisjon ning kava kinnitab Keskkonnaamet. Tegevuskava avalikustatakse Keskkonnaministeeriumi veebilehel.

Liikide kaitse ja ohjamise tegevuskavadega saab tutvuda riigipilves liigikaitse kaustas.

Liigikaitse kategooriad

I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. Pisilina Radiola linoides, nõtke näkirohi Najas flexilis, lääne-sõrmkäpp Dactylorhiza praetermissa, Ruthe sõrmkäpp Dactylorhiza ruthei on taimeliigid, mis esinevad meil teadaolevalt vaid ühe väikese lokaalpopulatsioonina.

I kategooriasse kuuluvatest loomaliikidest on ebapärlikarp Margaritifera margaritifera säilinud meil vaid ühe jäänukpopulatsioonina. Euroopa naaritsa Mustela lutreola looduslik populatsioon on käesolevaks ajaks Eestis täielikult hävinud, kuid mitmete rahvusvaheliste projektide kaudu püütakse liigi asurkonda siin taastada. Must-toonekurg Ciconia nigra ja lendorav Pteromys volans on peamiselt vanu metsi asustavad liigid, kes on meil vähearvukad ning kelle elupaiku ohustab üha laienev raietegevus.

Uute loomaliikidena on I kategooriasse arvatud: 2010. aastal kassikakk ja niidurüdi ning veidi varem kõre Bufo calamita, rohe-kärnkonn Bufo viridis , väike laukhani, väikepistrik, tutkas, habekakk ja siniraag.

Väga ohustatud loomaliikide kõrval kuulub I kategooriasse ka selliseid liike, kes 1990ndate aastate alguses olid meil väga haruldased või tugevasti ohustatud, kuid tänu kaitsemeetmete kasutuselevõtmisele on nende olukord käesolevaks ajaks tunduvalt paranenud. Selliste liikide hulka kuulub näiteks merikotkas Haliaetus albicilla.

Kokku kuulub I kategooriasse 64 liiki, nendest sõnajalgtaimi 10, katteseemnetaimi 19, sammaltaimi 4, seeni 9, samblikke 1, selgrootuid loomi 1 ja selgroogseid 20 liiki.

I kaitsekategooria liikide puhul tuleb taotleda luba loomade häälte salvestamiseks ning sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks ning pildistamiseks.

Täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites on keelatud.

I kaitsekategooriasse arvatud kotkaliikide, must-toonekure ja lendorava pesapuu avastamisel hakkab seal seadusest tulenevalt kehtima automaatne kaitsetsoon, mille raadius on liigispetsiifiline. 25 meetrist lendoraval 500 meetrini kaljukotkal. Pesapuu kaitsetsoonis kehtib sihtkaitsevööndi kaitsekord ning kevad-suvine liikumispiirang.

I kaitsekategooria liikide kõik teadaolevad elupaigad või kasvukohad võetakse kaitse alla (kaitseala, hoiuala või püsielupaigana).

II kategooriasse kuuluvad väga piiratud alal või vähestes elupaikades esinevad liigid, kelle arvukus langeb ning levila aheneb.

II kategooriasse on arvatud 267 liiki, nendest sõnajalgtaimi 6, paljasseemnetaimi 1, katteseemnetaimi 119, sammaltaimi 25, seeni 27, samblikke 32, selgrootuid loomi 6 ja selgroogseid loomi 51 liiki.

Järv-lahnarohi Isoetes lacustris on oligotroofsetes järvedes esinev liik, mis veekogude eutrofeerumise tõttu on väga ohustatud. Harilik jugapuu Taxus baccata on meil subatlantilise perioodi reliktina esinev liik.

Kaitsealustest seeneliikidest on mitmed Eestis oma levila põhja-, kirde- või idapiiril olevad, vähestes leiukohtades esinevad liigid, nagu näiteks fechtneri kivipuravik Boletus fechtneri, mõru kivipuravik Boletus radicans, roosa riisikas Lactarius controversus jt.

II kategooria kaitsealuste loomaliikide hulka kuulub selgrootu loomaliik - kirju- e. apteegikaan Hirudo medicinalis, väikeste kinnikasvavate järvede elanik. Lisaks apteegikaanile on arvatud selgroogsete nüüd ka paksukojaline jõekarp, eremiitpõrnikas, väike-punalamesklane, männisinelane ning mustlaik-apollo.

Selgroogsetest loomadest on II kaitsekategooriasse arvatud 2 kalaliiki: säga Silurus glanis - meie suurim mageveekala, kes Eestis on oma levila põhjapiiril ja tõugjas,1 roomajaliik - kivisisalik Lacerta agilis, kes on Eestis oma levila põhjapiiril; 35 linnu- ja 13 imetajaliiki ning üks kahepaikne – harivesilik Triturus cristatus.

Uute linnuliikidena on II kaitsekategooria nimekirja arvatud kirjuhahk, kanakull, sooräts, karvasjalg-kakk, roherähn ja põldtsiitsitaja.

II kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevatest ja keskkonnaregistrisse kantud elupaikadest võetakse kaitse alla.

III kategooria liigid on praegu veel suhteliselt tavalised, kuid ohutegurite toime jätkumisel võib nende arvukus kriitiliselt langeda. Siia kuulub 237 liiki.

III kategooria kaitsealuste taimeliikide hulka kuulub 5 sõnajalgtaime, 53 katteseemnetaime ja 16 sammaltaime, 10 seent ja 18 samblikuliiki.

Loomaliikidest kuulub III kaitsekategooriasse 45 selgrootut ja 90 selgroogset loomaliiki.

III kategoorias on näiteks atlandi tuur Acipenser sturio, kelle püsipopulatsioon puudub meil juba pikema aja vältel.

Varasemast II kaitsekategooriast on III kategooriasse üle toodud järgmised liigid: hallhüljes, välja-loorkull, soo-loorkull, valge-toonekurg, sookurg, täpikhuik, rukkirääk ja vesipapp, kelle arvukus on Eestis viimastel aastakümnetel tõusnud ning levila laienenud. Samuti on III kategooriasse arvatud pähklinäpp, kasetriibik ja lagrits. Varasemast III kategooriast on välja arvatud hulk linnuliike, kelle arvukus on viimastel aastakümnetel tõusnud või olnud stabiilne, nagu kühmnokk-luik, meriski, kiivitaja, kägu, ritsiklinnud, roolinnud, lehelinnud, tihased jt. Imetajatest on kaitse alt välja arvatud harilik siil, lõunasiil, kärp ja nirk.

III kaitsekategooria liikide teadaolevatest ja keskkonnaregistris registreeritud elupaikadest või kasvukohtadest võetakse kaitse alla vähemalt 10%.

Viimati uuendatud 09.03.2023