Natura 2000

Natura 2000 on üle-euroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille mõte ja sisu on kirjas 1992. aastal vastu võetud Euroopa Liidu loodusdirektiivis (92/43/EMÜ). Sama direktiiviga sätestati Natura võrgustiku osaks ka 1979. aastal jõustunud linnudirektiivi (2009/147/EÜ) alusel valitud linnualad.

Võrgustiku nimetuses olev number 2000 tuleneb asjaolust, et loodusdirektiivi jõustumisel loodeti Natura võrgustik valmis saada aastaks 2000. Tegelikkuses on rohkem kui kümme aastat planeeritust hiljem Natura alade valimine jõudnud lõpusirgele ning kõik liikmesriigid tegelevad hoolsalt alade kaitse planeerimiseks vajaminevate kaitsekorralduskavade koostamisega. Tiitlis Natura 2000 olev number on meile tähenduslik, sest Eestis alustati Natura võrgustiku moodustamisega just aastal 2000. Sel aastal kinnitati riiklik programm, mis tagas senisest suurema looduskaitse rahastamise riigieelarvest, ja tööd alustas Natura pilootprojekt Läänemaal ning Raplamaal, mis sai teerajaks kogu Eesti jaoks.

Eesti Natura 2000 alad valiti välja Euroopa Liiduga liitumise ajaks aastal 2004. Pärast Natura alade esitamist analüüsis Euroopa Komisjon meie esitatud loodusalade piisavust kõigi loodusdirektiivis loetletud Natura elupaigatüüpide ja liikide kaitseks. Analüüsi tulemusena selgus, et peame teatud elupaigatüüpide ja liikide kaitseks määratlema täiendavaid loodusalasid, kusjuures täiendavate alade valikul tuleb arvesse võtta Eesti keskkonnaorganisatsioonide koostatud nn varinimekirjas olevaid alasid. Varinimekirja koostavad kõikide liikmesriikide valitsusvälised organisatsioonid ning sellesse koondatakse need alad, mis valitsusväliste organisatsioonide arvates peaksid lisaks riiklike institutsioonide esitatud loodusaladele kuuluma Natura 2000 võrgustiku.

Eesti esitatud Natura 2000 loodusalade piisavust hinnati kahes etapis: kõigepealt maismaa, sh rannikumere, elupaigatüüpide ja liikide osas (vastav boreaalse regiooni seminar toimus 2005. aasta lõpus) ning hiljem mere-elupaigatüüpide ja liikide osas (vastav Läänemere regiooni seminar toimus 2009. aasta lõpus). Boreaalse regiooni seminari tulemusena leiti, et meil on enamiku elupaikade ja liikide kaitseks valitud juba piisavalt alasid, kuid näiteks karstijärvede, loopealsete ja lammimetsade ning tiigilendlase, kuldkinga ja veel seitsme elupaigatüübi ning viie liigi osas oodati meilt täiendavate alade kaitse alla võtmist. Läänemere regiooni seminari tulemusena oodati meilt veel vähemalt ühte ala liivamadalate ja karide kaitseks.

Lähtudes eeltoodud vajadusest, laiendati esialgseid Natura 2000 alasid ja 2009. aasta kevadel ning 2010. aasta lõpus esitati võrgustikku juurde uusi alasid. Lõplikku otsust meie Natura alade piisavuse kohta ei ole Euroopa Komisjon veel langetanud, üksikute liikide ja elupaikade osas arutelu veel käib.

2017. aastal koosneb Eesti Natura 2000 võrgustik 66 linnualast ja 542 loodusalast. Kuna linnu- ja loodusalad suures osas kattuvad, siis on Eesti Natura 2000 võrgustiku kogupindala 14 863 km2. Pisut alla poole Natura aladest asub meres ja Eesti maismaa territooriumist on Natura 2000 aladega kaetud 17 protsenti.

Natura alade valimise alguses arutleti tuliselt selle üle, kas Natura alad peaksid olema väikesed, kindlalt piiritletud mööda loodusväärtuse esinemise piire – kusjuures üks sihtkaitsevöönd peaks olema üks Natura ala – või peaksid Natura alad olema suured, sisaldades nii loodusväärtuste esinemisalasid kui ka neid ümbritsevat puhvertsooni. Tookord lähtuti Natura pilootprojekti eestvedamisel suurte alade eelistest, mis kindlasti oli õige otsus, arvestades eriti vahepeal olnud suurt majandusbuumi, mille käigus kõik looduskaitseseadusest puutumatud maalapid arendustegevuse meelevalda võisid sattuda.

Riigid, kes piiritlesid väikesed kaitsealad, on nüüd hädas – kuidas tagada nende alade ökoloogiline funktsioneerimine ning alade vahel liikide liikumisteed. Ka meie ees seisab ülesanne rohevõrgustiku parema funktsioneerimise korraldamiseks, et lõpptulemusena oleksid meil piisava suurusega alad, kus loodusel oleks võimalik omasoodu areneda ning alade vahel ühenduslülid tagamaks vajalikud levikuteed liikidele, ehk et võrgustik olekski võrgustik.

Natura 2000 võrgustiku eesmärk on säilitada või vajadusel taastada üle-euroopaliselt ohustatud liikide ja elupaikade soodne seisund. Liikide ja elupaikade seisundi määramiseks on välja töötatud metoodiline juhend. Selle juhendi järgi hindasid kõik  EL liikmesriigid loodusdirektiivi elupaikade ja liikide seisundit esmakordselt 2007. aastal ja teist korda aastal 2013. Analüüsi tulemusena leiti, et üle-euroopaliselt on soodsas seisundis vaid 16 protsenti ühenduse tähtsusega elupaikadest ja 23 protsenti liikidest. Ülejäänud liikide ja elupaigatüüpide seisund hinnati ebapiisavaks, halvaks või on neid liike ja elupaiku nii vähe uuritud, et seisund on teadmata.

Eestis leidub 60 loodusdirektiivi elupaigatüüpi ja 99 loodusdirektiivi liiki. Eksperdid hindasid kõikide nende liikide ja elupaigatüüpide seisundit. Viimase hindamise tulemusena leiti, et soodsas seisundis on meil 52 protsenti elupaigatüüpidest ja 54 protsenti liikidest. Ebapiisavas ja halvas seisundis on seega samuti pea pooled elupaigatüüpidest ja liikidest. See näitab, kui palju on vaja Natura aladel elupaiku taastada või sageli lihtsalt taastuda lasta. Taastamisel tuleb suurt tähelepanu pöörata muuhulgas poollooduslikele koosluste taastamisele ja seejärel taastatud koosluste edasisele hooldamisele, sest praegusel hetkel on Natura võrgustikus olevast 57 000 hektarist poollooduslikest kooslustest toetuste abil hooldamises 27 000 hektarit.

Liikide ja elupaikade seisundi hindamisel leiti mõnel juhul ka, et seisundit ei ole võimalik hinnata ehk seisund on teadmata 11 protsendil Eestis esinevatest loodusdirektiivi liikidest. Elupaigatüüpide seisundihinnangud on kõik teada. See annab mõtlemisainet tulevikuks – kuidas korraldada riiklik seire ümber nii, et selle tulemused annaksid küllaldast infot kõikide ohustatud liikide seisundi kohta.

Selleks, et kõigi liikide ja elupaikade seisund tulevikus paraneks, tuleb looduskaitsetegevust täpsemalt planeerida. Natura aladele tuleb koostada kaitsekorralduskavad, kus on kirjas, milliseid loodusväärtusi loodame sel alal näha nii täna, homme kui ka kaugemas tulevikus ehk kaitsekorralduskavas tuleb sätestada konkreetsed kaitse-eesmärgid.

Kuna Natura 2000 võrgustik on kogu Euroopa ühine rikkus – iga liikmesriigil on vastutus just seal leiduvate loodusväärtuste säilimise eest kogu Euroopa jaoks, siis näeb loodusdirektiiv ette ka Euroopa Liidu kaasrahastamise Natura 2000 võrgustiku toimimiseks. Looduskaitset on võimalik rahastada erinevatest EL fondidest. Eestis on suurimaks rahastajaks Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, kust erinevatele toetustele on aastateks 2014 – 2020 ette nähtud 73 miljonit eurot. Sellest makstakse toetust poollooduslike koosluste hooldamiseks ning kompenseeritakse Natura aladel piirangute tõttu saamata jäänud tulu põllumaade kasutajatele ja erametsaomanikele. Looduskaitselisteks investeeringuteks on Ühtekuuluvusfondist aastateks 2014–2020 ette nähtud 54 miljonit eurot. Lisaks on keskkonnaprogrammist LIFE võimalik taotleda rahastamist innovaatilistele projektidele, millel on selge lisandväärtus laiemas kontekstis.

Peatselt algavad järgmise EL rahastamisperioodi 2020+ ettevalmistustööd. Loodame, et Natura rahastamise vajadust võetakse tulevikus veelgi rohkem arvesse. Ainult nii saab tagada Natura 2000 võrgustiku ambitsioonika eesmärgi täitmist, milleks laiemalt on loodusliku mitmekesisuse säilimine pikas perspektiivis ehk teisisõnu, et kõik meile omased liigid ja nende elupaigad oleksid säilinud ja elaksid siin täisväärtuslikult edasi ka sel ajal, kui Eestimaal jalutavad ringi meie lapselapselapsed.

Eesti Natura 2000 alad on moodustatud 60 Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud elupaigatüübi, 53 II lisasse kuuluva looma- ja taimeliigi ning 129 linnudirektiivi I lisas loetletud linnuliigi ja rändlinnuliigi kaitseks.

Natura 2000 ei tähenda, et tuleks kaitsta absoluutselt kõiki alasid, kus direktiivides mainitud elupaigatüüpe ning looma- või taimeliike esineb. Aladest valitakse esinduslikum osa, mis on vajalik vastava liigi säilitamiseks.

Vaata ka rahvusvahelise tähtsusega alasid.

Loodusdirektiivi II lisa liik kollane kivirik (Saxifraga hirculus)

Loodusdirektiivi II lisa liik kollane kivirik (Saxifraga hirculus)

Lisalugemist

Euroopa Liidu kümme uut liikmesriiki on teinud märgatavaid edusamme Natura 2000 võrgustikku kantavate alade kindlaksmääramisel.

Kui kõik liikmesriigid täidavad oma kohustused, saab Natura 2000 aladega kaetud hinnanguliselt 18% kogu 25-liikmelise Euroopa Liidu maismaaterritooriumist – s.o suurem ala kui Saksamaa. Esimene väga oluline samm selle paljutõotava kava elluviimisel on juba peaaegu tehtud, kuid see on vaid pikaajalise töö algus.

Osa meie ühisest kogemusest moodustab see, kuidas tõlgendatakse õigusraamistikku – linnudirektiivi ja loodusdirektiivi. Ühtse arusaamise tagamiseks on Euroopa Komisjon selgitanud looduskaitse direktiivide nõudeid ja sätteid mõnedes juhenddokumentides, mis käsitlevad Natura 2000 alade kaitsekorraldust, neid alasid oluliselt mõjutavate kavade ja projektide hindamist ning jahipidamise ja rahastamise küsimusi.

Vaidluste või eriarvamuste korral otsustab direktiivi lõpliku tõlgendamise üle Euroopa Kohus. Kuigi enamik Euroopa Kohtu lahendeid puudutavad teatud liikmesriigi kohustuste rikkumist või riigi konkreetset olukorda, on Euroopa Kohtu üldine tõlgendus kõikide Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide asutuste jaoks siduv. Teisisõnu on Euroopa Kohtu otsused õiguslikult siduvad ning Euroopa Ühenduse ja liikmesriikide asutused on kohustatud neid järgima.

Looduskaitset käsitlevad kohtulahendid moodustavad kohtupraktika olulise osa. Lahendid on üldsusele kättesaadavad, kuid nende arv kasvab ja vahel on inimestel, kes õigusküsimusi hästi ei tunne, raske leida ja välja sõeluda olulisemaid osi konkreetse Euroopa õiguse sätte tõlgendamise kohta.

Loe edasi

Viimati uuendatud 14.03.2023