Looduslikud radionukliidid

Looduslikke radionukliide sisaldavad materjalid (Naturally Occuring Radioactive Material - edaspidi NORM) esinevad mitmetes loodusvarades ning need materjalid on olnud maakera lahutamatu osa juba tema tekke algusest saadik (ca 4,54x10^9 aastat tagasi). Neid leidub nii põhjavees kui ka teistes looduslikes materjalides.

NORM materjalid sisaldavad peamiselt radionukliide nagu uraan-238 (U-238) ja toorium-232 (Th-232) koos nende lagunemisritta kuuluvate tütar-radionukliididega ning kaalium-40 (K-40). Neile radionukliididele nagu ka mõnedele tütar-radionukliididele (näiteks Ra-226) on iseloomulik väga pikk poolestusaeg ja radioaktiivsel lagunemisel tekkiv alfakiirgus.

Kuna looduslikud radionukliidid on väga pika poolestusajaga, siis on nende puhul välistatud isegi väga madalate aktiivsuste juures radioaktiivse lagunemise ootamise taktika. Sellised jäätmed tuleb võimalusel puhastada, paigutada teatud tingimustel tavajäätmehoidlasse (kui seadusandlus seda võimaldab) või radioaktiivsete jäätmete lõppladustuspaika.

Kus leidub looduslikke radionukliide?

Looduslike nukliididega saastunud metallijäätmed tekivad Eestis eelkõige kasutatud veetorude kujul. Torude kaudu maapõuest välja toodud põhjavesi sisaldab väikestes kontsentratsioonides looduslikke radionukliide.
Osa nendest radionukliididest sadenevad veetorude sisepindadele, pöördekohtadesse jne. Sellisel viisil akumuleerub aja jooksul torudesse väljaarvamistasemeid ületavad kogused looduslikke radionukliide.
Pärast torude kasutusaja lõppu ei pruugi õnnestuda selliseid jäätmeid metallikokkuostjatele ja – käitlejatele üle anda. Metallijäätmeid võib tekkida ka katlamajade tehnosüsteemide demonteerimisel, tööstusseadmete demonteerimisel jne.

Eestis on potentsiaalseks looduslike nukliididega saastunud metallijäätmete allikaks ka AS-s Silmet olevate tööstusseadmete demonteerimine. Kuigi ettevõttes on välja töötatud dekontamineerimise tehnikad ei saa välistada, et näiteks sisseseade väljavahetamisel kogu saastunud seadmepark õnnestub puhastada.

AS A.L.A.R.A. hallatavas radioaktiivsete jäätmete vaheladustuspaigas on looduslike radionukliididega saastunud (LRS) jäätmetest 99% metallijäätmed.

Kui looduslikke radionukliide sisaldavad või nendega saastunud materjalid kasutuselt kõrvaldatakse, vajavad need tihti erikäitlust. Seni on puudunud täpsemad andmed, kus ja kuidas võiks looduslikke radionukliide sisaldavaid jäätmeid Eestis tekkida ning milline oleks kõige otstarbekam viis niisuguseid jäätmeid käidelda.

Taolist infot omamata on riiklikult keeruline vastu võtta otsuseid jäätmete ohutustamiseks. 2010. aastal tellis Keskkonnaministeerium kaks uurimistööd.
Esimese töö eesmärk oli hinnata, kui palju ja milliseid looduslikke radionukliide sisaldavaid ja nendega saastunud materjale Eestis tekib.
Teise töö eesmärk oli katsetada mitmesuguseid puhastusmeetodeid looduslike radionukliididega saastunud materjalidel ning anda hinnang, kas puhastatud materjale oleks võimalik hiljem taaskasutada.

Eesti põhjavee radioaktiivsuse kohatist kõrget taset põhjustavad looduslikud radionukliidid, mis pääsevad põhjaveelademesse ümbritsevatest pinnasekihtidest, nt oobolusliivakivist ja diktüoneemakildast.

Radioaktiivsed elemendid avaldavad mõju peamiselt kambriumi-vendi ning mõningal määral ka ordoviitsium-kambriumi veeladestute veele. Pinnavees on looduslikke radionukliide üldjuhul vähe.

Joogivee radioaktiivsusele on seatud mitu piiravat parameetrit, millest tähtsaim on joogiveest saadava efektiivdoosi suurim lubatav väärtus – joogiveedirektiiv 98/83/EÜ sätestab selleks 0,1 millisiivertit aastas (mSv/a).

Eestis on sama nõue kirjas sotsiaalministri määruses „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“. Radionukliidisisalduse määramisel ei pea arvesse võtma joogivee triitiumi-, kaaliumi- ega radooni ja selle lagunemisühendite sisaldust, siiski peetakse vajalikuks pidada eraldi arvet triitiumi- ning radooni- ja selle lagunemisühendite kohta.

Joogivee kvaliteedi tagamine kuulub Eestis Sotsiaalministeeriumi vastutusalasse, joogiveeallikate ja -ressursside kaitse aga Keskkonnaministeeriumi pädevusse. Direktiivis 98/83/EÜ sätestatud nõuete täitmise tagamiseks on need ministeeriumid tellinud mitu uuringut.

Viimati uuendatud 22.01.2024