Välisõhk on üks keskkonna elutähtsatest komponentidest. Välisõhust oleneb ka see, missugust õhku me hingame lisaks väljas liikumisele kodus ja tööl.

Välisõhku iseloomustab tema kvaliteet, mida reguleerivad otseselt ja kaudsemalt riigisisesed, Euroopa Liidu ja teised rahvusvahelised õigusaktid ning Maailma Terviseorganisatsiooni soovitused, mis on suunatud peamiselt inimtegevuse mõju piiramiseks ja vähendamiseks, et tagada puhas keskkond ja inimeste hea tervis.

Välisõhuna peame silmas eelkõige maapinnalähedast õhukihti. Rahvusvahelisel tasandil on kokku lepitud, et välisõhu kvaliteeti hinnatakse  kuni 2 meetri kõrguselt maapinnast, mis moodustab inimeste peamise hingamistsooni. Samuti võimaldab selline piiritlus tulemusi omavahel võrrelda nii piirkonna, riigi kui rahvusvahelisel tasemel.

Suuremat tähelepanu hakati õhusaaste vähendamiseks pöörama alates 70. aastatest.  Suurimat edu on saavutatud vääveldioksiidi (SO2) heitkoguste vähendamisel. Tootmise ja tehnoloogia arenemisel  kerkivad päevakorda, aga järjest uued ja uued saasteained, samas paranevad ka saasteainete püüdeseadmed. Saasteainete heidet välisõhku püütakse reguleerida tootmistehnoloogia range kontrolliga nii keskkonnakaitselubade süsteemiga, kui ka saasteainete konkreetsete mõõtmistega. Sundabinõude hulka kuulub ka õhku paisatavate saasteainete koguste maksustamine.

Lisainfo

Välisõhku mõjutavad tegurid

  • mitmesugused keemilised ühendid, ühed tervisele kahjulikud, teised neutraalsed inimese, kuid mitte keskkonna suhtes (näiteks süsihappegaas CO2);
  • müra;
  • tolm;
  • mitteioniseeriv kiirgus nagu ultraviolettkiirgus; 
  • elektromagnetväljad;
  • lõhnareostus.

Olulisemad heiteallikad:

  • soojus- ja energiatootmine ning teised tootmisprotsessid, sh põllumajandus;
  • transport, eeskätt kui linnaõhu suurim saastaja;
  • lokaalküte.

Välisõhukaitse teemalised lingid

Inimtegevuse mõju

Peamised saasteained

Igapäevaelus ümbritsevad meid erinevad saasteained, millest olulisemateks peetakse:

  • vääveldioksiid (SO2); 
  • lämmastikoksiidid (NOx); 
  • mittemetaansed lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ); 
  • peenosakesed (PM10) ja eriti peened osakesed (PM2,5);
  • ammoniaak (NH3).

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on kuulutanud õhusaaste kantserogeenseks. Õhusaasteainetel on erinevad toksikoloogilised omadused, mille alusel määratakse nende ohtlikkus inimesele. Kõige ohtlikumad on need, millel on kantserogeensed, mutageensed või reproduktiivtoksilised omadused.

Lõhn

Mitmed välisõhku lenduvad saasteained omavad spetsiifilist lõhna, mis võib olla nii meeldiv kui ebameeldiv. Aine lõhna tuntakse juba väga väikeste kontsentratsioonide juures, mis ei tähenda üldjuhul aga seda, et aine sellise sisalduse juures oleks inimesele kahjulik.

Lõhnahäiringu puhul ei saa me rääkida otsesest terviseriskist inimestele, vaid pigem lõhnaaine tekitatavast häiringust ja kasutatakse mõistet ,,lõhnaaine häiringutaseme ületamine".

Loe lõhnast Keskkonnaameti kodulehelt

Müra

Viimasel ajal on järjest enam esile kerkinud probleemid mürareostusega. Enamik inimesi on mõjutatud mürast, millest peamine on liiklusmüra. Linnastumine ja tehnoloogia areng panustavad suurel määral müra probleemi süvenemisesse.

Tegemist on lokaalse probleemiga, mida saavad mõjutada kohalikud omavalitused ja elanikud, võttes vastu tarku otsuseid, mis aitaksid kaasa müra probleemide ennetamiseks.

Loe lähemalt mürast

Viimati uuendatud 28.03.2023