Kohtküte

Kohtküte on selline kütmisviis, kus kütteseade asub köetavas ruumis. Enamlevinumad on neist kamin, ahi, leso ja soemüür.

Kliimaministeerium hakkab toetama kütteseadmete vahetamist ja uuendamist

Kliimaminister kirjutas 25.01.2024. alla määruse nr. 47 "Elamute liitumine kaugküttevõrkudega või tahkel kütusel põhineva kütteseadme uuendamise toetuse andmise tingimused ja kord 2021-2027" muudatusele. Määrus on leitav Riigi Teatajast. Toetusvoor avatakse 15.02.2024.

Toetust saab standardiseeritud ühikuhindade alusel st. et igale toetatavale tegevusele on määratud kindlasummaline makse. Standardiseeritud ühikuhinna analüüsiga, meetme seletuskirjaga ning KKK-ga on võimalik tutvuda:

Seletuskiri - "Elamute liitumise kaugküttevõrkudega või tahkel kütusel põhineva kütteseadme uuendamise toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027" | 591.58 KB | pdf

Muudetud määruse seletuskiri - "Elamute liitumise kaugküttevõrkudega või tahkel kütusel põhineva kütteseadme uuendamise toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027" | 317.56 KB | pdf

Kohtkütte meede - Standardiseeritud ühikuhinna analüüs ning rakendamise metoodika | 779.13 KB | pdf

Kütteseadmete uuendamise toetuse KKK | KredEx

Piirkonnad, kus toetust taotleda saab on välja valitud Keskkonnauuringute Keskuse "Kohtkütte piirkondade ja kütteseadmete kaardistamine" analüüsi põhjal. 

Kohtküte on Eestis olnud enimkasutatav kütteallikas möödunud sajandil ning hinnanguliselt on meil Eesti majapidamistes 400 000 ahju. Kütteperioodil on ahiküte oluline õhusaaste allikas, mis muudab õhukvaliteedi linnades tunduvalt halvemaks - põlemisel eralduvad ohtlikud ained, mis saastavad õhku ja kahjustavad meie tervist.

Paljudes kodudes on kohtküte primaarne kütteallikas ning seetõttu elulise tähtsusega, kuna tagab energiajulgeoleku, nt elektrikatkestuse korral. On oluline, et inimesed kasutaksid õigeid kütmisvõtteid, et mõju õhukvaliteedile ja inimese tervisele oleks võimalikult väike.

Kas tead, et valesti kütmine kulutab liigselt puid, annab vähem sooja, saastab keskkonda ja kahjustab tervist?

Kliimaministeerium korraldas koostöös Päästeameti, OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskusega ja MTÜ Eesti Pottseppadega ahjukütmise õppepäeva, selleks et alanud kütmishooaeg mööduks turvaliselt ja keskkonnasäästlikumalt. Kahes erinevas ahjus süüdati tuli ning demonstreeriti erinevaid süütamisviise, kütmistehnikaid, selgitati põlemisprotsessi olemust ja sellega kaasnevaid heitkoguseid mõõdeti. Toimunud üritusest saab vaadata videokokkuvõtet.

Ahjukütmise ABC

Küttepuid, mille niiskusesisaldus on üle 20%, ei loeta ahjus põletamiseks piisavalt kuivaks. Küttepuud kuivavad sõltuvalt puuliigist vähemalt aasta. Niisked puud ei sütti ahjus korralikult ning süttimisfaas venib märksa pikemaks – see omakorda suurendab märgatavalt vingugaasi ja peenosakeste arvukust õhus.

Parimad küttepuud on lepp, haab ning kask, kuna neil on kõrge kütteväärtus.

Prügi koht ei ole ahjus. Prügi põletamisega sead ohtu nii iseenda kui ka oma lähedaste tervise. Olenevalt põletatavast jäätmematerjalist, võib vähki tekitavaid ühendeid tekkida sadu ja isegi tuhandeid kordi rohkem kui puhast puitu põletades.

Siiber peab olema kütmise ajal täielikult avatud.

Ära lahku kodust või mine magama enne, kui kütmine on lõppenud.

Tule liikumisel ülevalt alla saab põlemisprotsess alata stabiilsemalt. Nii on tekkivate saasteainete heitkogused oluliselt madalamad ja kütmisest saadav kasutegur suurem.

Kui koldeehitus võimaldab, siis tasub halud laduda restina, kuna tänu sellele põlevad puud palju kõrgemal temperatuuril ja keskkonda eraldub palju vähem saasteaineid.

Nii ei jahuta pealmised halud leeki maha ega kulu lisaenergiat puidu soojendamiseks ja kuivatamiseks.

Tuld süüdates hoia ahjuuks avatud ning ava kõik õhu juurdevoolu klapid. Hapnik mõjutab otseselt kütuse põlemisprotsessi ning selle kaudu ka tekkivaid saasteaineid ja nende heitkoguste suurust. Sellest, kuidas õhk tulele juurde pääseb, võivad tulemused optimaalse vs mitteoptimaalse töörežiimi vahel erineda kordades.

Vähemalt kord aastas lase korstnapühkijal puhastada korsten ja küttekolded. Ahju ja selle lõõristiku korrashoid tagab piisava tõmbe, mis mõjutab otseselt põlemisprotsessi. Kui kütmise ajal tuleb korstnast valget suitsu, on kütmisega kõik korras.

Korstna või kolde puhastamisel ära kasuta keemilisi vahendeid. Metallisoolasid sisaldavate keemiliste vahendite põlemisel tekivad dioksiinid, mis on vähki tekitavad ühendid.

MATERJALID, MIDA EI TOHI PÕLETADA

Need materjalid võivad põletamisel vabastada mürgiseid või kahjulikke kemikaale ja kahjustavad sinu küttekollet:

  • Kodumajapidamises tekkiv prügi, sh papp, plast, vaht ja tindiga kaetud ajakirjad, pakendidid ja ümbrised
  • Värvitud, immutatud või muud moodi töödeldud puit
  • Vineer, puitlaastplaat või muu liimi sisaldav puit
  • Märg puit
  • Plastikust, asbestist ja kummist esemed

Loe täpsemalt

Prügiks nimetatakse tavaliselt segaolmejäätmeid, nagu mähkmed, vanad riided või plastist mänguasjad. Taolisi esemeid tekib majapidamistes sageli ning kiireim viis prügist vabanemiseks tundubki kütteperioodil vanad esemed ahju visata. Ahju tohib aga panna vaid töötlemata puitu, kiletamata paberit ja pappi.

Kõige keskkonnasõbralikum oleks paberi- ja papijäätmed viia vastavasse konteinerisse, et saaks materjali uuesti ringlusesse võtta. Tule süütamiseks saab kasutada ka peenikesi puupilpaid, kasetohtu ja/või süütekuubikuid. Muude asjade põletamisel tekib õhku kahjulike osakesi, mis mõjuvad halvasti nii inimeste ja loomade tervisele kui ka kogu ümbritsevale keskkonnale. Vähem tähtis ei ole ka kahjulik mõju ahjule – sobimatute esemete põletamine lühendab ka ahju eluiga.

Prügi põletamine taandub müütidele – kui vanasti põletati prügi ahjus, siis järelikult võib seda teha ka nüüd. Tasub aga meeles pidada, et aastakümneid tagasi olid jäätmed oluliselt teistsugused. Plastpakendeid oli vähem kui praegu ning tarbimine samuti väiksem. Veel mõnikümmend aastat tagasi pakiti näiteks vorst paberisse, praegu aga kasutatakse valdavalt plastpakendeid. Samuti paraneb aasta-aastalt ekspertide teadlikkus, mida tegelikult jäätmete põletamine kaasa toob. Seetõttu toimub jäätmete põletamine kontrollitud tingimustes, spetsiaalseid põletusahjusid kasutades.

Kui õues läheb külmaks ning kodu tahab kütmist, tundub, et ahju võikski justkui kõike visata, sest ahjus toimub ju põlemine ning mittevajalikud asjad kaovad. Mõnikord kasutatakse prügipõletamist ka kulude vähendamise viisina. Majapidamisse tellitakse kõige väiksem prügikonteiner või väidetakse, et majapidamises jäätmeid üldse ei teki. Tekkinud jäätmed, mis prügikasti ära ei mahu või mida kuskile panna ei ole, põletatakse küttekoldes. Selline käitumine on vale. Kõige lihtsam viis jäätmetest vabaneda on prügi sortida ning majapidamise kütmiseks kasutada puid või muid küttematerjale, mida on lubatud põletada. Nii säästame keskkonda ja ka oma tervist.

Koduses majapidamises jäätmete põletamisega tekkivate ohtlike ainete heitkogused on märkimisväärsed. Jäätmete põletamisel tekkivad ühendid on ohtlikud päris mitmel põhjusel.

Ohtlikud ühendid on püsivad

Põletamisel tekkivaid keemilisi ühendeid iseloomustab suur vastupidavus füüsikalistele ja bioloogilistele teguritele. Need lagunevad väga aeglaselt mullas, eriti külmas kliimas. Lagunemisaeg elusorganismis võib olla rohkem kui aastakümme. Saastunud setetest ja mullast võivad ohtlikud ained uuesti keskkonda sattuda. Organismi jäävad need samuti pikaks ajaks püsima. Ainevahetuse käigus tekkivad produktid on sama püsivad ja ohtlikud kui kemikaal ise, mistõttu võtab aine kadumine organismist erakordselt palju aega.

Prügi põletamine lõkkes

Foto: Evelyn Tõnurist

Võime kanduda allikast kaugele

Piiriülene ja kontinentidevaheline transport mõjutab ohtlike ainete saastetasemeid põhjapoolkeral (eriti Arktikas) väga oluliselt. Näiteks 50% 1990. aastal põhjapoolkeral õhku paisatud polüklooritud bifenüülidest (PCB) sattus väljapoole Euroopat. Mudelarvutused näitasid, et polüklooritud bifenüülid võivad levida 6000 kuni 7500 km kaugusele. Dioksiinid ja furaanid võivad „reisida“ umbes 4900–7100 km, lindaan (γ-HCH) 6000 km ja heksakolorobenseen (HCB) isegi 10 000 km kaugusele allikast.
Ohtlike ainete kaugkanne toimub õhu, ookeanihoovuste, jõgede ja migratoorsete liikide abil. Levikuviis ja -kaugus sõltuvad aine ja keskkonna omadustest. Kergemad ained (PCBd, HCB, toksafeen, dieldriin, kergemad dioksiinid ja furaanid, DDT) võivad pärast sadestumist uuesti aurustuda. Kuna külm temperatuur soodustab sadestumist ja soe temperatuur aurustumist, akumuleeruvad ohtlikud ained külmemates regioonides (polaaraladel). Seetõttu on ka Arktika ökosüsteemides mõne sellise ühendi kontsentratsioon tõusnud murettekitavalt kõrgele.

Need ühendid on toksilised

Väga raske on selgeks teha põhjuslikku seost mingi konkreetse ohtliku aine keskkonnas madalal tasemel esinemise ja tervisehäire vahel, kuna organismid on elu jooksul vastuvõtlikud korraga paljudele kemikaalidele. Sageli võib minna aastaid, enne kui haigusnähud ilmnevad. Mõnel juhul võivad mõjud avalduda alles järglastel. Paljud tekkivad ühendid on ka kantserogeenid ehk vähki tekitavad.

Kogunemine organismides ja toiduahelates (bioakumulatsioon)

Jäätmete põletamised tekkivad ohtlikud ained on sageli halogeenitud, lahustuvad halvasti vees, kuid on rasvlahustuvad. Seetõttu kuhjuvad pestitsiidid loomades ja inimestes lipiidirikkamatesse kudedesse (maks, neerud, närvisüsteem, rasvkude), jaotudes rasvkoe, vereseerumi ning rinnapiima vahel. Kuna nad on püsivad, siis ohtlike ainete kontsentratsioonid kasvavad toiduahelas sadu kordi ja võivad toiduahela tipus olevates organismides jõuda mürgiste kontsentratsioonideni.

Mõju loomadele

Teadlased on leidnud, et röövlindudel, mereimetajatel (näiteks hülged, delfiinid, vaalad) ja katseloomadel (närilistel) põhjustavad ohtlikud ained kasvajate teket, suremuse kasvu, häireid immuunsus-, endokriin- ja närvisüsteemis ning paljunemises. See võib kaasa tuua populatsioonide vähenemise looduses.

Kuna paljud jäätmete põletamisel tekkivad saasteaine on püsivad ja kuhjuvad organismis, on nendega seotud eelkõige kroonilised ehk pikaajalised mõjud.

Põletamisel tekkivate ühenditega seostatakse inimestel eelkõige järgmisi terviseprobleeme:

  • vähk
  • närvisüsteemi- ja käitumishäired, sh õppimis- ja keskendumisvõime langus
  • standardtestide halvem sooritamine
  • biokeemilised muutused immuunsüsteemis
  • paljunemishäired
  • lühem imetamisperiood
  • diabeet

Tihtilugu põletatakse jäätmeid lõkkes või koduahjus. Suures koguses seguplastide põletamine, seda just madalal temperatuuril, nagu lõkkes, seab ohtu sinu ja su naabrite tervise.

Lõke ei ole koht, kus põletada vanu mööbliesemeid, riideid, jalanõusid, rehve, ehitusjäätmeid, värvipurke ega muud kasutuks muutunud kraami, vaid neist tuleks vabaneda õigel viisil.

Plastide mittetäielikul põlemisel paiskub õhku lausa mürgikokteil, mis sisaldab ka vähki tekitavaid ühendeid. Näiteks tekivad nii dioksiinid, mis on üks mürgisemaid ühendeid, mida inimene on suuteline tekitama – ja seda just kodusel jäätmepõletusel.

Kui sa ei tea, kuhu oma jäätmed viia, vaata kuhuviia.ee.

Põlemisest tekkivad ühendid tõusevad õhku ning langevad taas maapinnale. Seda hingavad sisse nii täiskasvanud, lapsed kui loomad. Mürgiga saavad kaetud ka puud, põõsad ja muud taimed. Koduaias prügi põletades katame ohtlike ainetega ka maasikad ning õunad, mida me kõik aiast korjatuna süüa armastame.

Seega – plastmaterjali kodus (ahjus, kaminas, lõkkes) põletamise korral on tegemist otsese looduse ja inimeste mürgitamisega.

Eesti Keskkonnauuringute Keskus on uurinud, millised saasteained tekivad kodusel prügi põletamisel. Iga saasteaine juures on selgitus, milliste tervisehädadega ained seostuvad. Väga raske on selgeks teha põhjuslikku seost mingi konkreetse ohtliku aine keskkonnas madalal tasemel esinemise ja tervisehäire vahel, kuna organismid on elu jooksul vastuvõtlikud korraga paljudele kemikaalidele. Sageli võib minna aastaid, enne kui haigusnähud ilmnevad. Mõnel juhul võivad mõjud avalduda alles järgmistel põlvkondadel.

Tuhk võib sisaldada järgmisi raskmetalle:​​​​​​

  • kaadmium - kopsu- ja maksakahjustused

  • arseen - seedetrakti probleemid, aneemia, neeru- ja maksahaigused, vähk

  • elavhõbe - närvisüsteemi ja neerukahjustused

  • kroom - hingamisteede kahjustused, vähk

Sobimatute jäätmete lõkkes põletamisel tekkivate ühendite võimalikud mõjud tervisele:

  • polütsüklilised aromaatsed süsivesikud (PAH) - vähk
  • dioksiinid ja furaanid - immuun- ja hormoonsüsteemi häired, vähk
  • benseen - leukeemia
  • formaaldehüüd - silmade, nina ja kurgu ärritaja, hingamisvaegused, nahalööve, vähk
  • peened osakesed - hingamishäired, kardiovaskulaarsed häired, südameinfarkt
  • polüaromaatsed süsivesinikud - vähk
  • vesinikkloriid - söövitava toimega silmadele, nahale ja limaskestadele, hingamisteede ärritus ja krooniline bronhiit
  • vesiniktsüaniid - närvi-, hingamisteede-, kardiovaskulaarne- ja kilpnäärmehäired
  • süsinikmonoksiid - vähendab hapniku transporti veres

Mürgistus tekib pideva (pikema aja jooksul) ohtlike ainete põletamise tulemusel, kusjuures inimene peab viibima põletamise juures. Mürgistusteabekeskus käsitleb põlemisel eelkõige vingugaasi ja tsüaniidi mürgistust. Vingugaas tekib söestuvate materjalide mittetäielikul põlemisel. Kuna sellel väga mürgisel gaasil puudub lõhn ja värvus, tungib ta iga hingetõmbega organismi ning teeb oma laastamistööd. Kus vähegi kahtlustada vingugaasi, on esmaseks abivõtteks jõuda kiiresti värske õhu kätte.

Vingumürgistus

Vingugaas (CO) tekib igasugusel põlemisel, kuid näiteks õuetingimuses pole see tänu ümbritsevale õhule ohtlik. Kui aga põlemistsoonis puudub küllaldaselt puhast õhku, tekib oht vingumürgistuseks. Värvitu, lõhnatu ja maitsetu vingugaas jõuab organismi sisse hingamise kaudu. Kuna CO seostub hapnikutransportimiseks vajaliku hemoglobiiniga 200 korda tugevamini kui hapnik, kandub see vere kaudu kiiremini kudedesse laiali. Organism ei saa enam piisavalt hapnikku ning selle tegevus on häiritud. Kõige tundlikum on hapnikuvaeguse suhtes aju, samuti ka närvisüsteem ja südamelihas. Vingugaas uimastab või uinutab ohvrid ning võtab seega ka võimaluse põlengust põgeneda.

Tsüaniidmürgistus

Suur osa tulekahjudega seotud surmajuhtumitest on põhjustatud vingumürgistusest, kuid samuti on tähtis osa ka tsüaniidil. Tulekahjude ohvritel on mõõdetud kõrgeid tsüaniidisisaldusi ja raskete suitsumürgistuste puhul võib tsüaniid olla tähelepanuväärne kudede hüpoksiat süvendav tegur. Tsüaniidiühendid pääsevad organismi veelgi kiiremini kui vingugaas. Ka sellel põlemissaadusel puudub lõhn ja värvus, kuid selle tappev toime on vingugaasist tõhusam. Tsüaniidiühendid tekivad peamiselt tekstiili (ka puuvillase kanga) ja plastmassi põlemisel ning mürgituse võib saada sarnaselt vingumürgitusele. Ohuallikateks on tulekahjud, kus põlevad kangad, vill, plastikud, poroloon, reliin, kemikaalid aga ka kinnises, halvasti ventileeritavas ruumis (tavaliselt keldrites) olevad küttekolded, kus neid materjale põletatakse.

Tsüaniidimürgitus tekib märksa kiiremini kui vingumürgitus: juba paari minuti möödudes tekivad mürgitusnähud, mis väga kiiresti süvenevad. Üldjuhul lõpeb näiteks tulekahjus saadud tsüaniidimürgitus surmaga.

Mürgituse sümptomid olenevad sisse hingatava CO kogusest, mitte niivõrd ajalisest pikkusest. Mürgistusinfoliinile 16662 on helistatud ka siis nõu saamiseks, kui õhtul on ahju siibrid varakult kinni pandud ning hommikul kaebavad elanikud peale pikka ööd iiveldust ja peavalu. Väikese koguse korral võib tekkida pulseerimine oimukohtades, uimasus, nõrkus, peavalu, tasakaaluhäired, kohin kõrvades, virvendus silmade ees, jalgade nõrkus, iiveldus, oksendamine, pisaratevool, köhatamisvajadus. Edasi võivad esineda nägemis- ja kuulmishallutsinatsioonid, pulss on kiire ning vererõhk tavalisest kõrgem, tekib loidus, unisus, teadvusekadu, hingamishäired. Raske mürgistuse korral kaotab inimene teadvuse, ajutegevus lakkab, saabub surm.

Kõige tundlikumad on vingumürgistuse suhtes lapsed ning hingamiselundite ja vereringehaigusi põdevad inimesed ning vanurid. Isegi väikene kogus seda gaasi võib osutuda ülimalt ohtlikuks lootele. Seetõttu peaks last ootav naine vähemagi mürgituskahtluse korral arsti poole pöörduma. Vingumürgistusi raporteeritakse maailmas tänapäeval aina enam ka vesipiibu suitsetajate kohta.

Kemikaalide põletamine

Erinevate kemikaalide ja mittepõletamisele mõeldud asjad võivad eraldada põlemisel ohtlikke aineid, mis ärritavad hingamisteid, nahka ning silmi. Näiteks penoplast tavaolekus mürgistust ei põhjusta, ent on äärmiselt tuleohtlik ning tekitab terviseohtlikke põlemisprodukte ka madalamatel põlemistemperatuuridel.

Süsivesinike põletamine

Olulisematest süsivesinikest petrooleumitooted (bensiin, benseen jne) võivad aga kahjustada mitmeid organeid, tekitades eeskätt kopsukahjustusi. Mõlemad ained on kergesti lenduvad süsivesinikud. Sisse hingatuna on võimalikeks sümptomiteks joobetaoline seisund, rütmihäired ning kesknärvisüsteemi- ja hingamisfunktsiooni langus sõltuvalt inhalatsiooni kestusest ja kontsentratsioonist. Lisaks on süsivesinikud ka eraldi väga tuleohtlikud ning nõuavad olulist järelevalvet kasutajatelt.

Remondijääkide ning gaaside põletamine

Remondijäägid, lakid, värvid võivad samuti põlemisel eraldada ohtlikke aineid. Kindlasti ei ole sünteetiliste ainete põletamine soovitav. Terviserisk seisneb siiski pideva mürgiste/ohtlike ainete põletamisel. Ühekordselt tekivad küll sümptomid, kuid need mööduvad värske õhu käes olles, mis on alati esmaabi.
Kõik ärritavad gaasid võivad tekitada eluohtlikku alveoolikahjustust. Osad gaasid (floorvesinikhape ja metüülbromiid) võivad põhjustada üldmürgistust, mille puhul on pulmonaalsed sümptomid vaid üheks kliinilise pildi osaks.

Kohtkütte piirkondades on ahjude kütmisel väga suur mõju selle piirkonna inimeste tervisele ning õhukvaliteedile. Selleks, et vähendada kokkupuudet kütteperioodil tekkivate ohtlike ainetega on oluline, et me kasutaksime õigeid kütmisvõtteid.

Küta kuivade puudega

  • Kütmiseks kasuta ainult kuiva puitu. Nende kütteväärtus on mitu korda suurem ja nii eraldub põlemisel palju vähem saasteaineid.
  • Küttepuid, mille niiskusesisaldus on üle 20%, ei loeta ahjus põletamiseks piisavalt kuivaks.
  • Küttepuud kuivavad vähemalt 12 kuud. Hoiusta puud ventileeritud ja sademete eest kaitstud kohas.
  • Puud too tuppa päev varem, et pindmine niiskus ära kuivaks.
  • Niisked küttepuud ei sütti ahjus korralikult ning süttimisfaas venib märksa pikemaks – see omakorda suurendab märgatavalt vingugaasi ja peenosakeste arvukust õhus.
  • Parimad küttepuud on lepp, haab ning kask, kuna neil on kõrge kütteväärtus.

Tuli süüta ülevalt

  • Tuli süüta ahjus alati ülevalt, sest nii läbivad puugaasid leegi ja tänu sellele saavutatakse soojem ahi, vähema küttega.
  • Kui koldeehitus võimaldab, siis tasub halud laduda restina, kuna tänu sellele põlevad puud palju kõrgemal temperatuuril ja keskkonda eraldub palju vähem saasteaineid.
  • Kui küttepuude põlemine algab ülevalt, ei jahuta pealmised halud leeki maha ega kulu lisaenergiat puidu soojendamiseks ja kuivatamiseks.
  • Süütamiseks kasuta süüterulli või -tabletti.
  • Tuld süüdates hoia ahjuuks avatud ning ava kõik õhu juurdevoolu klapid. 
  • Sellest, kuidas õhk tulele juurde pääseb, võivad tulemused optimaalse vs mitteoptimaalse töörežiimi vahel erineda kordades.

Väldi liigkütmist

  • Kas teadsid, et ahi hakkab sooja andma alles mõne aja pärast?
  • Väldi liigkütmist, sest see võib lõhkuda küttekollet ja põhjustada tahmapõlengu.
  • Siiber peab olema kütmise ajal täielikult avatud.
  • Ära lahku kodust või mine magama enne, kui kütmine on lõppenud ja söed kustunud.

Prügi ei sobi põletamiseks

  • Prügi põletamisel eralduvad saasteained, mis kahjustavad tervist.
  • Ahjus moodustub prügi põletamisel eralduv tahmakiht, mis vähendab ahju tööiga ja kütte efektiivsust.
  • Koduahi ei ole Iru elektrijaam, kus kõik mürgised suitsugaasid ära põlevad!
  • Vähemalt kord aastas lase korstnapühkijal puhastada korsten ja küttekolded.
  • Ahju ja selle lõõristiku korrashoid tagab piisava tõmbe, mis mõjutab otseselt põlemisprotsessi.
  • Kui kütmise ajal tuleb korstnast valget suitsu, on kütmisega kõik korras.
  • Korstna või kolde puhastamisel ära kasuta keemilisi vahendeid. Metallisoolasid sisaldavate keemiliste vahendite põlemisel tekivad dioksiinid, mis on vähki tekitavad ühendid.