Rahvusvahelised kokkulepped

Siit lehelt leiad info Montreali protokolli ja piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kohta

Montreali protokoll

1987. aastal võeti osoonikihi kaitseks vastu Montreali protokoll. Tänaseks on selle ratifitseerinud 197 riiki maailmas.

Montreali protokolli eesmärk on osoonikihti kahandavate ainete kasutamise piiramine kuni nende täieliku kasutusest kõrvaldamiseni.

Loe täpsemalt osoonikihi kaitse kohta

Osoon - nii õrn ja samas tõhus kaitsekilp Maale

Kuigi osoon (O3) paikneb väikestes kogustes terves atmosfääris alates maapinnast kuni umbes 95 kilomeetrini, paikneb enamus osoonist (ca 90 protsenti) stratosfääris, mis asub 10-50 kilomeetri kõrgusel maapinnast. Meie laiuskraadil on osooni kõige rohkem 20-22 kilomeetri kõrgusel. Maapinnalähedase kihi (troposfääri) piiridesse mahub umbes 10 protsenti kogu atmosfääris leiduvast osoonist.

Atmosfääriosooni koguhulga ehk sisuliselt osoonikihi paksuse all mõistetakse kujuteldava, ainult osoonist koosneva kihi paksust, kui kõik atmosfääris leiduvad osooni molekulid õnnestuks tuua merepinna tasandile nn normaaltingimustele. Keskmiselt oleks selline kujuteldav osoonikiht umbes 3 millimeetrit paks. Osoonikihi paksust väljendatakse kas sentimeetrites või millimeetrites ehk Dobsoni ühikutes (DU, ühele millimeetrile vastab 100 DU-d). Niivõrd õhuke ja õrn kuid samas võimas ja efektiivne kaitsekilp Päikeselt tuleva kahjuliku UV-kiirguse eest.

Vaata lisaks

Mida lühem on ultraviolettkiirguse lainepikkus, seda suuremat kahju põhjustab see kõigele elavale. Mida pikem on ultraviolettkiirgus, seda halvemini neelab kiirgust osoonikiht.

Suhteliselt lühikese lainepikkusega ultraviolettkiirgus, mida tuntakse UV-C nime all, on kõigele elavale surmavalt kahjulik, kuid osoonikihis õnneks praktiliselt täies ulatuses neeldunud ja tagasi peegeldatud. Pikema lainepikkusega ultraviolettkiirgus UV-A on suhteliselt kahjutu ning selle laseb osoonikiht peaaegu täielikult läbi. Nende vahele jääb keskmise lainepikkusega kiirgus UV-B, mis on ka ohtlik, ning ka sellest neelab osoonikiht või peegeldab tagasi suurema osa.

Määrused ja protokollid

Muud materjalid

Osoonikihti kahandavad ained (OKA-d) on inimese poolt leiutatud ained ja nad sisaldavad kas kloori (Cl) või broomi (Br).

Sõltuvalt ühendis sisalduvatest elementidest nimetatakse neid täielikult halogeenitud klorofluorosüsinikeks (CFC) või osaliselt halogeenitud klorofluorosüsivesinikeks (HCFC). Viimased töötati välja CFC-de asendusaineks, kuna need lagunevad tunduvalt kergemini ja on osoonikihile vähem kahjulikud.
Osoonikihti kahandavad ained on lenduvad ja väga püsivad, mis tähendab seda, et nad jõuavad stratosfääri, kus asub ka osoonikiht ja jäävad sinna olenevalt ainest väga pikaks ajaks. Näiteks CFC-12 püsib atmosfääris 102 aastat ja haloonid kuni 85 aastat.

2010. aasta 1. jaanuaril jõustus Euroopa Liidus tehasepuhtusega HCFC-de kasutamise keeld toodete või seadmete tootmises või hooldes, eelkõige aga uuestitäitmisel. 1. jaanuarist 2010 kuni 1. jaanuarini 2015 võib seadmete hoolduses kasutada ainult puhastatud HCFC-sid. 

1. jaanuarist 2015 on igasugune HCFC-de lisamine seadmetesse keelatud. HCFC-de asendamiseks ei ole lihtsat lahendust, mis sobiks kõigile süsteemidele, vaid valik sõltub konkreetsest kasutusalast ja seadme suurusest. HCFC-de asemel on hakatud kasutama osoonikihile ohutuid, kuid väga kõrge GWP-ga fluorosüsivesinikke (HFC-d). Alternatiivideks oleksid veel ammoniaak ja CO2, kuid neid gaase ei ole ohutuspõhjustel kõikjal võimalik kasutada.

Osoonikihti kahandavad ainete kasutusvaldkonnad on järgmised (enamus valdkondades on Eestis ainete kasutamine juba lõpetatud):

  • külmutusagendina (CFC-11, -12, -113, -114, -115 jne) olme- ja tööstuskülmikutes, kaubanduse külmutusseadmetes, külmhoonetes, külmutusvagunites, külmutusautodes, vesijahutites, jäämasinates;
  • õhu konditsioneerimisel (CFC-11, -12, -113) elu- ja tootmisruumide, transpordivahendite (busside, autode, laevade, rongide) ning autonoomsetes konditsioneerimisseadmetes;
  • vahutekitajatena (CFC-11, -12, -113, -114) vahtfenoplasti, vahtpolüolefiini, polüuretaani, polüsterooli tootmisel;
  • propellendina aerosooli tootmisel (CFC-11, -12, -13, -14, -114) aerosooliballoonides, inhalaatorites;
  • lahustina tehnoloogilistes protsessides pestitsiidide, meditsiinipreparaatide, värvide ja lakkide valmistamisel;
  • lahustina puhastusprotsessides (CFC-11, -113, tetraklorometaan, metüülkloroform) - metalli ja arvutidiskettide puhastamisel, rõivaste kuivpuhastusel;
  • tulekustutites (haloon-1301, -1211, -2402).

Maapinnale jõudev UV kiirgus on otseselt seotud osoonikihi paksusega. Suurenenud UV kiirguse tase maapinnal kahjustab inimeste tervist, bioloogilist elustikku, samuti teatud materjale. Päikeselt Maale saabuva kiirguse hulka mõjutavad mitmed tegurid  - Päikese seniitnurk, molekulaarne hajumine ja neeldumine, aluspinna albeedo, pilvkate, aerosoolide hulk atmosfääris jne. Kindlaks on tehtud see,  et muutused osooni hulgas viivad UV-kiirguse suurenemiseni maapinnal.

Osoon on hapniku teisend, mis koosneb kolmest aatomist normaalse kahe asemel. Kolmas lisa-aatom muudab meie sissehingatava gaasi mürgiks, mis on piisavalt tugev, et põhjustada surma. Atmosfääris toimuvate protsesside tagajärjel osoon kergesti laguneb ja tekib taas. Päikese ultraviolettkiirgus lagundab osoonimolekulid aatomiteks, mis seejärel ühinevad teiste hapnikumolekulidega jälle osooniks. Osoon on ebastabiilne gaas ja teda kahjustavad ja lagundavad eelkõige lämmastikku, vesinikku ja kloori sisaldavad keemilised ühendid.

Maapinna lähedal troposfääris on osoon raskekujuline saastaja, fotokeemilise sudu üks koostisosa ning rahvasuus happevihmana tuntud saaste üks komponente. Kuid maapinnast kõrgel, stratosfääris on see terava lõhna ja sinaka värvusega gaas maapealsele elule vajalik nagu hapnik ise.

Suurenenud UV-B kiirguse hulk võib põhjustada mitmete taimeliikide saagikuse langust, kahjustada põldusid ja paljusid muid väga erinevates valdkondades kasutatavaid materjale (ehitusmaterjale, värvaineid, pakendeid jm).

Osooniga seotud tervise- ja keskkonnariskid:
Iga UV-B kiirguse maapinnale jõudev lisahulk kahjustab kõike elavat. On avastatud, et nii UV-A kui ka UV-B kiirgus põhjustab mittemelanoomset nahavähki. Tänapäeva andmete kohaselt võib osoonihulga vähenemine 10 protsendi võrra suurendada nahavähi esinemissagedust 26 protsenti. On leitud uusi tõendeid selle kohta, et UV-B on ka väga halvaloomuliste melanoomide põhjustajaks. Heleda nahaga inimesed, kellel on vähe kaitsvat pigmenti, on nahavähist kõige enam ohustatud, kuid risk sellesse haigestuda on ka kõigil teistel. 

UV-B kiirgus suurendab ka silmakahjustuste arvu, suureneb kataraktide, silmaläätse deformeerumise ja lühinägelikkuse esinemissagedus. Lumepimeduse tekkimisel on UV-C kiirgusel suurem osa kui UV-B kiirgusel.

Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030 seab eesmärgiks kõrvaldada järk-järgult nii tööstusest kui ka kodumajapidamistest osoonikihti kahandavad ained.  Samuti on Eesti ratifitseerinud Viini konventsiooni osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli, mis samuti antud eesmärki teenib.

Osoonikihti kahandavaid aineid ja nende kasutamist reguleeritakse Eestis Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1005/2009 osoonikihti kahandavate ainete kohta, samuti välisõhu kaitse seaduse ning keskkonnaministri määrusega sätestatakse nimetatud ainetega tegelevate isikute pädevusnõuded: „Osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate või nendel ainetel põhinevate toodete, seadmete või mahutite käitlemisega tegeleva isiku pädevusnõuded“.

Suurimaks väljakutseks on osoonikihti kahandavate ainete kasutusaja lõppedes (Euroopas jõustus kasutamise keel 2015. aasta 1. jaanuaril) kasutusel oleva aine kokku kogumine. Praeguste hinnangute kohaselt on Eestis kasutusel (või hoiustatud kujul) osoonikihti kahandavaid aineid ligikaudu 70 tonni.

Meie saavutused:

  • osoonikihti kahandavate ainete kasutamine Eestis on 90% ulatuses lõpetatud;
  • on korraldatud osoonikihti kahandavate ainete kokkukogumine ringlussevõtmine, kahjutustamine ja taastamine;
  • märkimisväärselt suures osas külmaseadmetes on osoonikihti kahandavad ained välja vahetatud, peamiselt fluoritud kasvuhoonegaaside vastu;
  • Eesti lipu all sõitvatel laevade tuletõrjesüsteemides ja maismaaobjektidel paiknenud haloonid on kokku kogutud ja keskkonnaohutult käideldud;
  • CFC baasiliste dosaatorinhalaatorite kasutamine astmaravis on lõpetatud;
  • metüülbromiidi kasutamine taimekaitses on lõpetatud;
  • on kehtestatud pädevusnõuded osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate seadmetega tegelevatele mehaanikutele ning tehnikutele;
  • osoonikihti kahandavaid aineid ja fluoritud kasvuhoonegaase sisaldavatele seadmetele sätestatud nõuete kontrollimiseks on kasutusele võetud elektrooniline register FOKA ehk fluoritud kasvuhoonegaase ja osoonikihti kahandavaid aineid sisaldavate toodete, seadmete, süsteemide ja mahutite ning käitlemistoimingute register;
  • impordi ja ekspordi kontroll ning järelevalve põhineb riskipõhisel lähenemisviisil.

Elu Maal ei saa kesta ilma atmosfääri ehk maakera ümbritseva õhkkonnata.

Aegade jooksul on atmosfääri koostis muutunud, kuid enamasti nii aeglaselt, et elusloodus on suutnud muutustega kohaneda. Nüüdseks aga oleme jõudnud selleni, et maavarade kasutamine, keerulised tootmisprotsessid, transport ja ulatuslik fossiilsete kütuste tarbimine on atmosfääri koostist kiiresti muutmas. Ühe abinõuna võitlemisel atmosfäärimuutuste vastu soovitavad teadlased kaitsta maakera ümbritsevat osoonikihti.

Mis on osoon ja miks seda vaja on?
Osoon on oma olemuselt hapnik, koosnedes kolmest aatomist tavalise kahe asemel. Elusorganismidele on osoon kahjulik, mõjudes söövitavalt ja ärritavalt. Osoonil on terav lõhn, mida mõnikord tunneb äikese ajal ja töötavate elektrimootorite läheduses.

Osoon tekib, laguneb ja taastekib atmosfääris ultraviolettkiirguse (UV) toimel. Osoonist moodustuv kiht kaitseb Maad Päikeselt tuleva “kurja” kiirguse eest. Kui osoonikihti poleks, siis steriliseeriks päikesekiirgus maapinna, hävitades sellelt kõik elava.

Kui paks on osoonikiht?
Tegelikult polegi tegu päris kihiga, vaid põhiosa osoonist paikneb Maast 10–50 kilomeetri kõrgusel. Osoonikiht on nõnda hõre, et kokku surutuna moodustaks ta Maa ümber vaid kingatalla paksuse vöö. Nii habras ja seega ka väga haavatav on see meie kaitsekilp.

Mis juhtub, kui osoonikiht kahjustub?Osoonikihi kahjustumine ohustab nii keskkonda kui ka inimeste tervist, sest seetõttu jõuab Maale suuremal hulgal ultraviolettkiirgust. Eriti kahjulik on UV-B kiirgus, teadlaste väitel toob just selle tugevnemine kaasa suurema haigestumise nahavähki ja silmkaesse; nõrgeneb inimeste immuunsüsteem, mistõttu võivad levima hakata nakkushaigused; tekib senisest enam happelist sudu; langeb toiduteraviljade saagikus jne. USA-s on välja arvestatud, et 5%-line osoonikihi hõrenemine Põhja-Ameerika kohal põhjustaks nahavähki haigestumise suurenemise poolelt miljonilt juhult 12 miljonini. ÜRO aruanne aga väidab, et 1%-line osoonikihi hõrenemine tekitab maailmas juurde 100 000 pimedat.

Mis osoonikihti kahjustab?
Osooni lagundavad eelkõige kloori ja broomi sisaldavad ühendid. Näiteks sisaldavad kloori freoonid, mida 1930. aastatel hakati (erinevate nimetuste all) väga ulatuslikult kasutama külmikusüsteemides ja aerosoolpakendites. Veel hiljuti kasutati Euroopas ja Jaapanis iga inimese kohta 0,9 kg sellist gaasi aastas, USAs poolteist korda enam. Õhku pihkunud freoonid hakkavad aga päikese ultraviolettkiirguse mõjul lagunema, neist eralduv kloor lagundab omakorda osooni.

Nüüdseks on freoonide kasutamist tublisti piiratud, kuid 1980. aastatel maksimaalse täisvõimsuse saavutanud freoonitootmise jäägid on atmosfääris väga püsivad ja alles liiguvad ülespoole osooni ohustama.

Osoonikihti hävitav broom aga satub atmosfääri näiteks taimekaitsevahenditest. Kuid osoonile ohtlikke ühendeid leidub veel tulekustutussüsteemides, keemilise puhastuse vedelikes, kahjuritõrje vahendites jt kemikaalides.

Kuidas saab osoonikihti kaitsta?
Ainult ühiselt. 1985. aastal ühendasid kümnete riikide valitsused oma jõud ja võtsid vastu osoonikihi kaitsmise Viini konventsiooni. Kahe aasta pärast (1987) võtsid konventsioonile allkirja andud riigid vastu osoonikihti kahandavate ainete Montreali protokolli. Eesti ühines konventsiooni ja protokolliga 1996. aastal, kokku on protokolliga ühinenud 191 riiki.

Montreali protokoll on rahvusvaheline õigusakt, mille eesmärk on osoonikihti kahandavate ainete tootmise ja kasutamise täielik lõpetamine kogu maailmas. Selleni ei jõuta kohe, vaid etappide kaupa.

Ka Euroopa Liit on kinnitanud määruse, mille nõuded on Montreali protokolli omadest isegi rangemad. Näiteks on juba praegu keelatud osooni lagundavate ainete kasutamine aerosoolides, lahustites, vahtplastide tootmisel ja paljudes külmutusseadmetes.

Osoonikihti kahjustavate ainete järk-järguline käibelt kõrvaldamine on osutunud üheks edukamaks rahvusvaheliste lepetega korraldatud ettevõtmiseks. Ilma protokollita oleks osoonikihi kahanemine 2050. aastaks ulatunud kuni 50–70%-ni. See olnuks maakera jaoks ülimalt ohtlik olukord!

Kas osoonikiht nüüd enam ei hõrene?
Osoonikihti kahandavate ainete eluiga küünib paarisaja aastani – seega ei aitaks ka päevapealt ohtlike ainete tootmise ja kasutamise lõpetamine osoonikihi kahanemist peatada ega kihti taastada. Küsimus on hõrenemise kiiruses. On välja arvutatud, et kui kõik riigid täidavad oma kohustusi, siis võib selle sajandi keskpaigaks (2050) osoonihulk taastuda eelmise sajandi 80. aastate tasemeni. Kuid see ei pruugi nii olla, sest inimtegevuse tagajärjel paiskub õhku suurtes kogustes kasvuhoonegaase, mis samuti mõjutavad osoonikihti.

Mida meist igaüks saab osooni kaitseks teha?
Kasutage ainult “osoonisõbralikke” tooteid.
Viige vana külmkapp ainult selleks ettenähtud elektroonikaromude kogumispaika.
Tootjana tootke ainult “osoonisõbralikke tooteid”.
Õpetage lastele keskkonnahoolivust jne.
Soovitan koos lastega vaadata osooniteemalist multifilmi, mille leiab siit.
Välisõhu, sh osooni kohta saab lugeda ka Keskkonnaministeeriumi koduleheküljelt.

Kui paks on osoonikiht Eesti kohal?
Osoonikihi paksus muutub – kõige paksem on osoonikiht Eesti kohal talvel-varakevadel (märtsis-aprillis), kõige õhem hilissügisel (oktoobris-novembris). Kuid sügisene õhem osoonikiht ei kujuta meile suurt ohtu, sest madalalt käiva päikese ultraviolettkiirgus ei ole intensiivne.

Osoonikihi mõõtmine ei ole aga inimeste tervise seisukohast sedavõrd oluline, kui on ultraviolettkiirguse ehk kiiritustiheduse mõõtmine. Tõravere observatoorium alustas sellega juba 1998. aastal. Andmeid UV-indeksi kohta saab Riigi Ilmateenistuse kodulehelt.

Mida peab UV-indeksi puhul silmas pidama?Kui UV-indeks küünib üle 5, on päevitamisel soovitatav kasutada nahka kaitsvaid vahendeid. Kui UV-indeks on 7, peetakse päevitamist ohtlikuks. Heledanahalised inimesed on päikesekiirguse suhtes tundlikumad kui tumedanahalised. Soovitan nii enne päikese kätte minekut kui ka enne solaariumiseanssi kindlaks määrata oma nahatüüp ja selle tundlikkus UV-kiirguse suhtes.

Genfi konventsioon

1979. aastal allkirjastati Genfi konventsioon, mis jõustus rahvusvaheliselt 16. märtsil 1983. aastal. Praeguseks on konventsioonil 49 osapoolt.

Eestis tegutsetakse kooskõlas selle konventsiooniga alates 1980. aastast, kuna endine NSV Liit oli konventsiooni üheks osapooleks.

Loe täpsemalt piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni kohta

Piiriülese õhusaaste kauglevi Genfi konventsiooni (edaspidi Genfi konventsioonRT II 2000, 4, 25) peetakse üheks esimeseks rahvusvaheliseks kokkuleppeks piiriülese õhusaaste ohjamiseks. Piiriülesele õhusaastele hakati teadlaste poolt tähelepanu juhtima juba 1960. aastate lõpus, kuid konkreetsete sammudeni selle piiramiseks jõuti alles 1979. aastal, mil allkirjastati Genfi konventsioon, mis jõustus rahvusvaheliselt 16. märtsil 1983. aastal. Eestis tegutsetakse kooskõlas selle konventsiooniga alates 1980. aastast, kuna endine NSV Liit oli konventsiooni üheks osapooleks. Praeguseks on konventsioonil 49 osapoolt. 

Tänaseks on koostatud 8 protokolli, millest Eesti on seni ühinenud järgmistega:

  • väävli heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähemalt 30-protsendilise vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1985. aasta 8. juulil Helsingis (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25 )
  • lämmastikoksiidide heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1988. aasta 31. oktoobril Sofias (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25)
  • lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähendamise protokolliga, mis on koostatud 1991. aasta 18. novembril Genfis (ühinemise seadus võeti vastu 19. jaanuaril 2000, RT II 2000, 4, 25 )
  • õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (edaspidi EMEP) pikaajalise finantseerimise protokolliga, mis on koostatud 1984. aasta 28. septembril Genfis (ühinemise seadus võeti vastu 6. detsembril 2000, RT II, 2001, 1, 2)
  • püsivate orgaaniliste saasteainete protokolliga, mis on koostatud 1998. aasta 24. juunil Århusis (ühinemise seadus võeti vastu 16. märtsil 2005, RT II, 2005, 11, 29)
  • raskmetallide protokolliga (ühinemise seadus võeti vastu - 18.01.2006, jõustus 20.02.2006, RT II 2006, 4, 8)

Konventsiooni oluliseks osaks on õhusaasteainete kauglevi EMEP (European Monitoring and Evaluation Programme) taustajaamade seirevõrgustik. EMEP-i seirevõrgustik koosneb praegu enam kui sajast seirejaamast Euroopa riikides. Jaamades mõõdetakse sademete keemiat ning saasteainete kontsentratsiooni maapinnalähedases õhukihis. EMEP-i mõõtmisprogramm hõlmab väävli- ja lämmastikuühendeid, aluselisi katioone ja meresoolasid, osooni, raskmetalle, püsivaid orgaanilisi saasteaineid, tahkeid osakesi ja lenduvaid orgaanilisi ühendeid.

EMEP seirejaamadel on kolm erinevat taset, millele on kehtestatud ka erinevad nõuded:

  • esimene tase, s.o kõigile osalejatele kohustuslik programm, mis tagab pidevmõõtmised kõigis seirejaamades ja võimaldab uurida eri saastekomponentide ruumilist ja ajalist varieeruvust;
  • teise taseme jaamad mõõdavad komponente, mille analüüs nõuab keerukamat aparaatuuri või on suhteliselt kallim. Sellistes valikjaamades võiks läbi viia nii pidevmõõtmisi kui ka konkreetsete probleemide lahendamiseks käivitatud projekte;
  • kolmanda taseme jaamad oleks seotud spetsiifiliste teadusuuringutega. Üleeuroopalises skaalas võiks selliseid jaamasid tinglikult nimetada ka superseirejaamadeks, nende asukohad soovitakse kooskõlastada eri riikide ekspertide vahel.

Eesti on osalenud EMEPis juba mitukümmend aastat, esimene seirejaam asus Sõrves ning tegutses aastatel 1980–1991. Praegu on käigus Vilsandi (alates 1989. a) ja Lahemaa (alates 1985. a) automaatjaamad.

Seirejaamade kaardi leiad Õhuseire veebist.

Viimati uuendatud 09.07.2021