Mürgisus on omadus, mis võib põhjustada surma, geneetilisi kahjustusi (vähk, viljatus, arenguhäired, lootekahjustused jne) ning organite kahjustusi (närvisüsteem, siseorganid jne). Püsivuse all peetakse silmas seda, et ained säilivad keskkonnas pikka aega ning ei lagune või teevad seda väga aeglaselt. Bioakumuleeruvuse all mõeldakse ainete kuhjumist organismidesse või veekogu põhjasetetesse.
Ohtlikud ained pärinevad nii tööstusest kui ka meie igapäevaelust ja jõuavad lõpuks reoveepuhastile ja sealt veekeskkonda heitveega, sest tänased puhastustehnoloogiad ei ole väljatöötatud selle üsnagi uue probleemiga tegelemaks. Suur osa ohtlikke aineid tuleb ka põllumajandusest – erinevad taimekaitsevahendite jäägid jõuavad põldudelt nii põhja- kui pinnavette.
Pinnaveekogudes mõõdetakse ja jälgitakse ühtekokku 76 ainet või ainegruppi – 45 neist jälgitakse ühtemoodi kogu Euroopas ja 31 on Eesti siseselt oluliseks peetavad (nn vesikonnaspetsiifilised saasteained), sest just need on meie veekogudes enim probleeme tekitavad. Põhjavees mõõdetakse ja jälgitakse 11 ainet või ainegruppi.
Nii pinna- kui põhjavees ei tohi ohtlike ainete sisaldus ületada seatud piirväärtusi. Juhul kui piirväärtusi ei ületata, saab veekogu keemilise seisundi lugeda heaks. Kui aga selgub, et mõnes pinna- või põhjaveekogus on ohtliku aine piirväärtusi ületatud, tuleb tuvastada probleemi allikas ning välistada edasine reostamine. Kuna tegemist on ohtlike ainetega, siis juba väga väike kogus ainet pinnaveekogus häirib veeökosüsteemi normaalset toimimist. Teatavate ainete osas tuleb lisaks jälgida, et ainete sisaldus pinnaveekogus pikaajalises perspektiivis ei suureneks.
Ohtlike ainete sisaldust veekeskkonnas jälgitakse vastavalt vesikonna veeseireprogrammile
Veeseiretulemused on avalikult kättesaadavad Keskkonnaagentuuri kodulehel ning keskkonnaseire infosüsteemis KESE. Seiretulemuste põhjal koostab Keskkonnaagentuur iga-aastaselt pinnaveekogude seisundi vahehinnanguid, mis muuhulgas käsitlevad ka seisundit ohtlike ainete osas. Põhjavee seisundite hinnangud koostatakse iga kuue aasta tagant.
Veekeskkonnale ohtlike ainete, nende koguste ja keskkonda jõudva koormuse kohta ülevaate saamiseks koostab Keskkonnaagentuur perioodiliselt andmikku nende ainete tekke, kadude ja veekeskkonda jõudmise kohta.
Reovee puhastamise nõuded
Peamiselt jõuavad ohtlikud ained veekeskkonda reoveepuhastitest heitveega. Selleks, et veekeskkonnas püsiks ohtlike ainete sisaldus allpool veekeskkonnale ohutuks peetavat taset, on valitsuse määrusega paika pandud reeglid. Ohtlikke aineid tohib heitveega veekeskkonda heita vaid vee-erikasutusloa alusel, mida väljastab Keskkonnaamet.
Määrusega on kehtestatud ohtlike ainete heite piirväärtused ja regulatsioon ka juhuks kui heite piirväärtusi koheselt täita ei ole võimalik. Viimasel juhul on loa lahutamatu osa tegevuskava nõuete saavutamiseks, mis koostatakse sõltuvalt aine omadustest 6-12 aastaks, ning lisaks on kohustus ära määratleda vahetult suubla ümbruses segunemispiirkond määruses esitatud metoodikat järgides. Ohtliku aine segunemispiirkond on heite keskkonda laskmise kohaga piirnev veekogu osa, milles mittenõuetekohase heit- või sademevee tõttu võib veekogus olev vesi ületada aine jaoks kehtestatud keskkonna kvaliteedi piirväärtust.
Uuemad arengud veekeskkonnale ohtlike ainete käsitlusel
Euroopa Komisjon on alustanud ohtlike ainete nimekirja ülevaatamisega. Selle tarbeks on oma ettepanekud esitanud vastav ekspertkomisjon ja lisaks kogutakse riikidelt seireinfot teatud ainete kohta, mille osas on teada nende ohtlikkus pinnaveekogudes, kuid ei ole piisavalt andmeid ainete sisalduse kohta liikmesriikide pinnaveekogudes. Tähelepanu alla võetud valdavalt taimekaitsevahendite jäägid, kuid täiesti uue ainegrupina ka ravimijäägid. Eestis tehtud uuringu tulemused kinnitavad, et ka Eesti pinnaveekogudes on probleeme ravimijääkide sisaldusega:
Põhjavees oluliseks peetavate ohtlike ainete nimistu on samuti ülevaatamisel ja Euroopa Komisjoni põhjavee töögrupi juures tegutsev liikmesriikide teadlastest koosnev uurimisrühm on teinud kokkuvõtte riikide seiretulemustest ja kogub infot ainete sattumise kohta põhjavette. Eesmärk on määratleda uusi reostusaineid, millel on potentsiaal takistada veepoliitika raamdirektiivi eesmärkide täitmist.
Ravimijäägid veekeskkonnas
Ravimijääkide sisaldus veekeskkonnas on kasvav probleem terves Euroopas. Probleemiga tegelemiseks on käivitatud mitmed INTERREG programmi projektid, mille eesmärk on uurida ravimijääkide sisaldusi pinnaveekogudes ja töötada välja lahendused vähendamaks ravimijääkide keskkonda jõudmist
Koostöö parandamiseks ja tegevuste kattuvuste vältimiseks on loodud platvorm EL Läänemere Strateegia raames.
HELCOM ja UNESCO koostöös on valminud aruanne ravimijääkidest Läänemere regiooni veekeskkonnas. Lisaks on uuritud ravimijääkide sisaldust veekeskkonnas ka selles uuringus:
Euroopa Komisjon on välja töötanud strateegia vähendamaks ravimijääkide keskkonda jõudmist.
Tehtud uuringud
Õiguslik taust
Euroopa Liidu regulatsioon:
- Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ, 23. oktoober 2000, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik
- Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2008/105/EÜ, 16.detsember 2008, mis käsitleb keskkonnakvaliteedi standardeid veepoliitika valdkonnas ning millega muudetakse nõukogu direktiive 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ, 86/280/EMÜ ja tunnistatakse need seejärel kehtetuks ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ. Direktiivi 2008/105/EÜ muudeti Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2013/39/EL, 12.august 2013, millega muudetakse direktiive 2000/60/EÜ ja 2008/105/EÜ seoses veepoliitika valdkonna prioriteetsete ainetega.
- Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2006/118/EÜ, mis käsitleb põhjavee kaitset reostuse ja seisundi halvenemise eest
Siseriiklik regulatsioon
- Veeseadus
- Keskkonnaministri 24.07.2019 määrus nr 28 Prioriteetsete ainete ja prioriteetsete ohtlike ainete nimekiri, prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja teatavate muude saasteainete keskkonna kvaliteedi piirväärtused ning nende kohaldamise meetodid, vesikonnaspetsiifiliste saasteainete keskkonna kvaliteedi piirväärtused, ainete jälgimisnimekirjaga seotud tegevused
- Keskkonnaministri 01.10.2019 määrus nr 48 Põhjaveekogumite nimekiri ja nende eristamise kord, seisundiklassid ja nende määramise kord, seisundiklassidele vastavad keemilise seisundi määramiseks kasutatavate kvaliteedinäitajate väärtused ja koguselise seisundi määramiseks kasutatavate näitajate tingimused, põhjavett ohustavate saasteainete nimekiri, nende sisalduse läviväärtused põhjaveekogumite kaupa ja kvaliteedi piirväärtused põhjavees ning taustataseme määramise põhimõtted
- Keskkonnaministri 04.09.2019 määrus nr 39 Ohtlike ainete põhjavee kvaliteedi piirväärtused
- Keskkonnaministri 28.06.2019 määrus nr 26 Ohtlike ainete sisalduse piirväärtused pinnases
Viimati uuendatud 23.11.2023