Müra tekitavad inimesed ise oma igapäevase elustiiliga kuulates muusikat, pidades pidu, kasutades erinevaid mootorsõidukeid, tööriistu jne. Ühele inimesele naudingut pakkuvad helid võivad kõrvalseisjale olla tõsiselt häirivaks müraks. Lisaks tekitavad müra veel erinevad seadmed, transport, tehnoloogilised süsteemid ja tööstusettevõtted.

Välisõhus leviva müra vähendamise temaatikaga tegelevad Eestis Keskkonnaministeerium ja Sotsiaalministeerium koos oma allasutustega, kohalikud omavalitsused ning samuti peaksid sellega tegelema kõik müra tekitajad. Välisõhus leviva müra kohta sätestavad nõudeid „Välisõhu kaitse seadus“ ja „Rahvatervise seadus“, mille alusel on kehtestatud müra normtasemed, planeeringutele kehtestatavad nõuded ja strateegilise mürakaardi koostamise tingimused.

Vastuvõtja poolt tunnetatav müra
Suletud aknad vähendavad müra taset 20 – 30 dB.

Selleks, et paremini mõista müraga seotud temaatikat, seletame lahti olulisemad teemad:

Põhilised mõisted, mida müra puhul kasutatakse

  • heli – keskkonnas levivad mehaanilised võnkumised
  • müra – inimest häiriv või tema tervist ja heaolu kahjustav heli
  • helirõhk p – heli lisarõhk gaasis või vedelikus, mõõdetakse paskalites (Pa)
  • kuuldeläve helirõhk po – kõrvaga tajutav minimaalne helirõhk, po = 20ĩPa
  • helirõhutase (müratase) Lp – helirõhu ja kuuldeläve helirõhu suhte kahekümnekordne kümnendlogaritm 20 lg(p/po), mõõdetakse detsibellides (dB)
  • helirõhutaseme korrigeeritud väärtus – mõõdetud helirõhutase, kus on kasutatud müramõõturi sagedusfiltreid, mis vastavad standardite EVS-EN IEC 60651, EVS-EN 60844 ja IEC 1260 nõuetele. Käesolevas määruses kasutatakse helirõhutaseme A- ja C-korrigeeritud väärtusi ning tähistusi, vastavalt LpA ja LpC
  • ekvivalentne helirõhutase LpA,eq,T (LpC,eq,T) – mõõdetud helirõhutase etteantud ajavahemikus, kus kasutatakse A- või C-korrektsiooni ning mis iseloomustab muutuva tasemega müra. Ekvivalentne müratase on selline püsiva tasemega müra, mis omab sama akustilist energiat kui muutuva tasemega müra kindla mõõtmisaja jooksul
  • maksimaalne helirõhutase LpA,max (LpC,max) – etteantud ajavahemikus mõõdetud helirõhutaseme maksimaalne väärtus, kus kasutatakse A- või C-korrektsiooni ja ajakarakteristikut ĢFastģ, kui mõõtmistingimustes ei ole ajakarakteristiku kasutamine sätestatud teisiti
  • tonaalne heli – heli, mille sagedusspektris esineb selgesti eristatav toon. Heli on tonaalne, kui mingis 1/3 oktaavribas mõõdetud helirõhutase ületab temale eelnevas ja järgnevas 1/3 oktaavribas mõõdetud taseme 5 dB või enam
  • impulssheli – ühest või mitmest impulsist koosnev heli vastavalt standardi ISO 1996-1:1982 määratlusele; üksiku heliimpulsi kestus on tavaliselt alla 1 sekundi
  • madalsageduslik müra – müra sagedusvahemikus 10 Hz–200 Hz
  • müra hinnatud tase – etteantud ajavahemikus mõõdetud müra A-korrigeeritud tase, millele on tehtud parandusi, arvestades müra tonaalsust, impulssheli või muid asjakohaseid tegureid
  • müra normtase – mürataseme normitud arvsuurus, mida kasutatakse erineva müraolukorra hindamisel
  • müra taotlustase – normtase uutel planeeritavatel ja rekonstrueeritavatel aladel ning ehitistes, samuti olemasoleva müraolukorra parandamisel
  • müra piirtase – suurim lubatud normtase olemasolevatel aladel ja ehitistes
  • müra kriitiline tase – normtase kriitilise müraolukorra hindamisel olemasolevatel aladel
  • olmemüra – inimeste tegevusest põhjustatud müra hoonetes

Müraallika määramine

Konkreetse müraallika määramine ei ole sageli kerge, sest erinevaid müraallikaid on palju ja nende poolt põhjustatavad mürad liituvad.

Punktallikat iseloomustab

  1. müraallika suurus on väike võrreldes vahemaaga müra kuuljani;
  2. müra levib allikast ühtlaselt igasse suunda ja väheneb 6 dB võrra vahemaa kahekordistumisel (kuni ei pea arvestama õhu ja pinnase neeldumisega).

Kui müraallikas asub maapinna lähedal, saab helirõhu taset määrata kaugusel r järgmise valemi alusel:

Lp = Lw – 20log10(r) – 8dB

Lineaarset allikat iseloomustab

  1. müraallikas on pikk ja kitsas (torud, milles voolab turbulentselt vedelik või paljude punktallikate rida, mis üheaegselt toimivad nt tiheda liiklusega maantee);
  2. müra levib võrdselt mõlemale poole müraallika telgjoont ja väheneb 3 dB võrra vahemaa kahekordistumisel (kuni ei pea arvestama õhu ja pinnase neeldumisega).

Kui müraallikas asub maapinna lähedal, saab helirõhu taset määrata kaugusel r järgmise valemi alusel:

Lp = Lw – 10log10(r) – 8dB

Ühe ja sama müraallika poolt põhjustatav helirõhutase võib varieeruda kümnetes detsibellides sõltuvalt mõõtekohast, takistustest müraallika ja mõõtmiskoha vahel, peegeldumisest jne.

Olulised tingimused, mis mõjutavad müra tugevust:

  • müraallika olemus (punktallikas või lineaarne allikas)
  • kaugus müraallikast
  • sumbumine õhus
  • tuul
  • temperatuur ja temperatuuride vahe
  • tõkked – ehitised, tarad jne
  • pinnasesse neeldumine
  • peegeldused
  • õhuniiskus
  • sademed

Müra vähenemine tõkete kasutamisel sõltub:

  • heli lainepikkusest
  • müra sagedustest

Tõkke kasutamine on otstarbekam müraallika või müra kuulaja lähedal, mitte nende vahel.

Müra sumbumine õhus sõltub:

  • kaugusest müraallikast
  • müra sagedustest
  • õhutemperatuurist
  • relatiivsest niiskusest
  • õhurõhust

Tuule ja temperatuuri mõju

Pärituul tugevdab müra ja allatuul tekitab kaja. Kuni 50 m kaugusele müraallikast ei avalda allatuul erilist mõju, küll aga kaugema vahemaa korral.

Soe päikesepaisteline päev põhjustab heli peegeldumist ja selgel ööl levib müra kaugemale.

Sumbumine pinnasesse

Pinnase akustiline iseloomustus on väga keeruline, kuna ta koosneb heterogeensete akustiliste omadustega osadest – muld, liiv, puud, taimed, kivimid, vesi jne. Pinnasesse sumbumist hinnatakse harilikult sageduste kaupa erinevatel pinnastel.

Müra vähendamise võimalused

  • müraallikate kaudu
  • leviku tee kaudu
  • hoonete akutistiliste omaduste kaudu

Planeerimine

Oskuslik ja õigeaegne planeerimine võimaldab vähendada elanikke häirivat müra. Oluline on kaasajal enne objektide ehitamist läbi viia keskkonnamõju hindamine, mis peab sisaldama ka uue objekti (tööstusettevõtte, tee jne) poolt põhjustatava müra hindamist.

Planeerimise aluseks linna piires on peamiselt strateegilised mürakaardid, mis peavad iseloomustama müraallikatest levivat müra öösel ja päeval maapinnast 4 m kõrgusel. Erinevate müraallikate liitumise hindamine peab toimuma vastavalt kinnitatud meetodile.

Peamine välisõhus leviv müra on liiklusmüra. Euroopas moodustab liiklusmüra umbes 90% väliskeskkonnas levivast mürast ja ta ületab sageli 65dB(A). Raudtee ja lennukite poolt põhjustatav müra on lokaalsem, kuid mõjutab siiski paljusid inimesi.

Väliskeskkonnas leviv müra kahaneb kaugusega müraallikast sumbudes õhus, pinnases ja erinevate takistuste taga. Müra tõkete ehitamine on lahendus juhul, kui mingid muud meetmed enam ei aita.

Müra normtasemete kehtestamisel lähtutakse päevasest (7.00–23.00) ja öisest (23.00–7.00) ajavahemikust, müraallikast, müra iseloomust - püsiva või muutuva tasemega müra ja hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast.

Hoonestatud või hoonestamata alad jaotatakse üldplaneeringu alusel:
I kategooria - looduslikud puhkealad ja rahvuspargid, puhke- ja tervishoiuasutuste puhkealad;
II kategooria - laste- ja õppeasutused, tervishoiu- ja hoolekandeasutused, elamualad, puhkealad ja pargid linnades ning asulates;
III kategooria - segaala (elamud ja ühiskasutusega hooned, kaubandus-, teenindus- ja tootmisettevõtted);
IV kategooria - tööstusala.

Müra normtasemed vastavates ruumides ja hoonestusaladel saab leida sotsiaalministri 4. märtsi 2002. a määrusest nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“.

Viimati uuendatud 09.07.2021