Rahvusvaheline koostöö

Siit lehelt leiad info kahe- ja mitmepoolsete kokkelepete kohta, mida Eesti on sõlminud.

Kahepoolsed kokkulepped

Eesti poolt alla kirjutatud kahepoolsed keskkonnakaitselised kokkulepped võib jagada kolme rühma:

  • Raamlepingud täidavad tavaliselt teerajaja osa kahe riigi suhetes teatud valdkonnas, olles seega üldsõnalised ega sisalda konkreetseid kohustusi. Keskkonnakaitsealastes raamlepetes on tavaliselt nimetatud säästva arengu põhimõtetest lähtuvad koostööpõhimõtted, -valdkonnad ja -vormid, üldised suunad ning institutsioonid, kes vastutavad edasise koostöö arendamise eest.
  • Kalanduskokkulepped määravad kalapüügi ja kalavarude kaitse ning kasutamise põhimõtted, kalapüügipiirkonnad, ressursside säilitamise, kaitse ja kasutamise üldpõhimõtted, teaduslike ja muude uuringute läbiviimise põhimõtted, ressurssidele ligipääsu põhimõtted jmt.

    Samuti lepitakse neis kokku institutsioonides, kes vastutavad lepete täitmise ja edaspidise koostöö eest ning sageli on kokku lepitud ka konsultatsioonide pidamise üldpõhimõtetes. Konkreetsetes kalapüügikogustes lepitakse kokku eraldi sõlmitavate protokollide alusel.

  • Muud keskkonnavaldkondi reguleerivad kokkulepped.

Mitmepoolsed keskkonnakaitselised lepingud ja kokkulepped

  • Eesti keskkonnaministeeriumi, Läti riikliku keskkonnakaitse komitee ja Leedu keskkonnakaitse komitee vaheline kokkulepe keskkonnakaitse ja loodusvarade kasutamise reguleerimise kohta. (10. Tallinn, 17. Riia, 19. Vilnius detsember 1990. a)
  • Eesti Vabariigi Valitsuse, Läti Vabariigi Valitsuse ja Leedu Vabariigi Valitsuse vaheline keskkonnakaitsealase koostöö kokkulepe. (Tallinn, 21. juuli 1995. a)
  • Koostöö memorandum Eesti, Ühendkunigriigi, Taani, Soome, Itaalia, Hollandi, Norra, Sloveenia, Leedu, Rootsi ja Iirimaa vahel kasvuhoonegaaside heitkoguste registri loomiseks. (Tallinn, 15. november 2004. a)

Konventsioonid, millega Eesti on ühinenud:

Gdanski (1973) konventsioon kalapüügi ja elusressursside säilitamise kohta Läänemeres ja Beltides

Konventsiooniga loodi Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon (International Baltic Sea Fishery Commission - IBSFC), kelle ülesanne on viia ellu konventsiooni põhimõtteid.

Komisjoni põhiülesanne on muu hulgas Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu hinnangutele toetudes arutada Läänemere kalavarude seisundit, leppida igal aastal kokku Läänemere ja iga riigi kalandustsooni kalapüügikvootid ja muuta vajaduse korral kalapüüki ning elusvarude haldamist reguleerivaid rahvusvahelisi eeskirju.

Eesti denonsseeris vastavalt ühinemislepingule detsember 2004, aga vastavalt konventsioonile olime liikmed 31. detsembrini 2005. aastal. 

Ottawa (1978) konventsioon mitmepoolsest kalandusalasest koostööst Atlandi ookeani loodeosas

Konventsiooniga loodi Loode-Atlandi kalandusorganisatsioon - Northwest Atlantic Fisheries Organization (NAFO), mille peamine ülesanne on korraldada Loode-Atlandi piirkonna kalandust.

Loe täpsemalt:
NAFO-Northwest Atlantic Fisheries Organization

Kirde-Atlandi tulevase mitmepoolse kalanduskoostöö konventsioon

Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon (North-East Atlantic Fisheries Commission, lühendina NEAFC). Esimesi märke riikidevahelisest kalandusalasest koostööst Atlandi ookeani kirdeosas oli juba 1930ndatel aastatel. 1959. aastal kirjutati Londonis alla “Kirde-Atlandi Kalanduskonventsioon”, mis jõustus 1963. aastal. Selle konventsiooniga asutati Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon (NEAFC9, mille pädevuses oli vastu võtta kaitse- ja korraldusmeetmeid.
 

1959. aasta konventsioon asendati 1980. aastal uue konventsiooniga – Kirde-Atlandi tulevase mitmepoolse kalanduskoostöö konventsiooniga, millega ühinesid ka Nõukogude Liit ja Euroopa Majandusühendus. Konventsiooni ala hõlmab põhiliselt FAO statistilist piirkonda 27, mis asub Atlandi ookeani kirdeosas. Konventsiooni põhjal loodud kalanduskomisjoni ülesandeks on koordineerida kalavaru säästlikku kasutamist Kirde-Atlandil.

1998. aastal võeti vastu ühine kontrolli ja järelvalve süsteem, mis kehtestab kontrolli ja järelvalve nõuded väljaspool liikmesriikide jurisdiktsiooni alla jäävat veeala. Igal aastal kehtestatakse liikmesriikidele ja koostööd tegevatele mitteliikmesriikidele lubatavad väljapüügimahud.

Juba Nõukogude Liidu koosseisus püüdsid Eesti laevad NEAFCi reguleeritaval alal ning jätkasid püüki ka pärast Eesti taasiseseisvumist. Kuna mitteliikmesriigina polnud Eestil võimalust saada eraldi kvooti, siis püüdsid Eesti laevad koostöö kvoodi raames mereahvenat, makrelli ning reguleerimata süvaveeliike.

Eesti saamisel NEAFCi liikmeks oli eelduseks koostööd tegeva liikmesriigi staatus, mille raames täitis Eesti kõiki NEAFCi konventsioonist tulenevaid kohustusi nagu püügiandmete edastamine, kontrollmeetmete rakendamine jms.

Alates 5. juulist 2003. aastast oli Eesti organisatsiooni täisliige. Osaledes NEAFCi 22.aastakoosolekul liikmesriigina, õnnestus Eestil kinnistada Kirde-Atlandil oma kvoot, mis 2004. a on 350 tonni mereahvenat ja 150 tonni makrelli. Samuti võib Eesti püüda süvaveeliike. Olukorras, kus kalavarud on kõikjal vähenemas, hakatakse varem või hiljem ka nende liike väljapüüki reguleerima. See tähendab aga liikmesriikidele püügikvootide kehtestamist ajaloolise väljapüügi alusel. Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga liidetakse Eesti kui NEAFCi liikme kvoodiosa Euroopa Liidu kvoodiga, kuid seda liidetud kvoodiosa saavad püüda vaid Eesti lipu all sõitvad laevad. Seega oli Eestil oluline saada NEAFCi täisliikmeks enne Euroopa Liiduga ühinemist, mis aitab säilitada olemasolevaid ja luua uusi püügivõimalusi.

Eesti denonsseeris 08.06.2005.a.

Loe täpsemalt: NEAFC-North-East Atlantic Fisheries Commission

Baseli (1989) konventsioon ohtlike jäätmete ja nende kõrvaldamise kohta

Konventsioon määratleb ohtlike jäätmete impordi, ekspordi ja transiitvedude korra ega käsitle radioaktiivseid jäätmeid ja merelaevade normaalse funktsioneerimise tagajärjel tekkivaid jäätmeid.

Konventsioon kohustab riike:

  • viima miinimumini tekkivate ohtlike jäätmete kogused;
  • tagama, et riikides oleks jäätmekäitlusettevõtted, soovitavalt omal territooriumil;
  • ennetama reostust;
  • mitte lubama eksportida jäätmeid riikidesse, kus puuduvad nõuetele vastavad jäätmekäitlusettevõtted;
  • lubama riikidevahelist jäätmevedu siis, kui asjaomaste riikide pädevate asutuste poolt on antud kirjalik kooskõlastus.

Ohtlike jäätmete ebaseaduslikku vedu peetakse kuritegelikuks tegevuseks ning asjaomastel riikidel on kohustus leida võimalused nende jäätmete ohutuks kõrvaldamiseks.

Loe täpsemalt Baseli konventsiooni kodulehelt.

Ohtlike jäätmete riikidevahelise veo ja nende kõrvaldamise kontrolli Baseli konventsiooni osaliste kolmanda konverentsi otsuse III/1 "Baseli konventsiooni muutmine"

New Yorki (1992) ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon ning Kyoto (1997) protokoll

Raamkonventsioon, mille ülesanne on globaalse koostöö arendamine kliimamuutusi põhjustavate kasvuhoonegaaside emissioonide stabiliseerimiseks ja vähendamiseks.

Konventsiooni eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemel, mis hoiaks ära ohtliku inimtekkelise sekkumise kliimasüsteemi. Sellise taseme peaks saavutama ajavahemikus, mis oleks piisav ökosüsteemide looduslikuks kohanemiseks kliimamuutusele, tagaks toiduainete tootmise ja võimaldaks majandusliku arengu jätkumist säästlikul viisil.

Kyoto protokolliga on sätestatud konkreetsed kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgid arenenud ja üleminekumajandusega riikidele.

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Viini (1985) konventsioon osoonikihi kaitse ja Montreali (1987) protokoll osoonikihti lõhkuvate ainete kohta

Raamkonventsioon loob aluse edasisele konkreetsemale koostööle. Selle eesmärk on riikidevahelise vabatahtlikkusel põhineva koostöö arendamine osoonikihi kaitsmiseks inimtegevusest põhjustatud muutuste eest.

Koostöö põhisuunad:
- teaduslik uurimine ja seire
- seadusandlik ja teaduslik-tehniline koostöö
- info vahetamine jm

Montreali protokolli põhieesmärk on riikidevaheline koostöö, vähendamaks osoonikihti kahjustavate ainete heitmeid välisõhku ning lõppeesmärgiks nende kasutamisest loobumine üldse. Protokolli allakirjutanud riigid kohustuvad lõpetama protokolli lisades A, B ja C toodud CFC-ainete tootmise ja kasutamise 1. jaanuariks 1996. a. Arengumaadele kehtivad leebemad piirangud. Teatud piirangud on kehtestatud ka CFC-ainete ekspordile ja impordile.

Selle konventsiooni raames on jõustunud protokollid:
Osoonokihti kahandavate ainete Montreali protokolli täiendatud ja parandatud variant Londonis, 29. juuni 1990 ja Kophenaagenis, 25. november 1992 (rat. 27. jaanuar 1999, jõustus 11. juuli 1999;RT II 1999,3,15).

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Genfi (1979) piiriülese õhusaaste konventsioon ja selle protokollid

Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon (ehk Genfi konventsioon) käsitleb erinevate õhusaasteainete heitkoguste piiramist. Protokollides on lepitud kokku ühistes õhuseirereeglites ja -protseduurides ning väävli, lämmastikoksiidide, lenduvate orgaaniliste ühendite, ammoniaagi, peenosakeste, püsivate orgaaniliste saasteainete ja raskmetallide heite vähendamises.

Piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni raames on jõustunud järgmised protokollid:
1. 1999. aasta hapestumise, eutrofeerumise ja maapinnalähedase osooni vähendamise protokoll (Göteborgi protokoll) – muudeti 2012. aastal
2. 1998. aasta püsivate orgaaniliste saasteainete protokoll (vastu võetud 16.03.2005, jõustus 17.04.2005; RT II 2005, 11,29) – muudeti 2009. aastal
3. 1998. aasta raskmetallide protokoll (vastu võetud - 18.01.2006, jõustus 20.02.2006, RT II 2006, 4,8) – muudeti 2012. aastal
4. 1994. aasta väävli heitkoguste edasise vähendamise protokoll
5. 1994. aasta protokoll lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguse või nende piiriüleste voogude vähendamise kohta (ratifitseeritud 19. jaanuar 2000, jõustus 05. juuni 2000;RT II 2000,4,25)
6. 1988. aasta protokoll lämmastikoksiidide heitkoguse või nende piiriüleste voogude vähendamise kohta (rat. 19. jaanuar 2000, jõustus 05. juuni 2000;RT II 2000,4,25)
7. 1985. aasta protokoll väävli heitkoguste või nende piiriüleste voogude vähemalt 30-protsendilise vähendamise kohta (ratifitseeritud 19. jaanuar 2000, jõustus 05. juuni 2000;RT II 2000,4,25)

8. 1984. aasta õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) pikaajalise finantseerimise protokoll (VV - 06.12.2000, jõustus - 13.01.2001; RT II 2001, 1, 2)

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Kasutatud tuumakütuse ja radioaktiivseete jäätmete ohutu käitlemise ühendkonventsioon

Konventsiooni eesmärk on:

riigipoolsete meetmete tõhustamise ja rahvusvahelise koostööga, vajaduse korral ka ohutusega seotud tehnilise koostööga saavutada kogu maailmas kasutatud tuumakütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise ohutuse kõrge tase ja hoida seda;
tagada, et kasutatud tuumakütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemise igas järgus oleks tagatud kaitse võimalike ohtude eest selliselt, et üksikisikud, ühiskond ja keskkond oleksid kaitstud ioniseeriva kiirguse kahjuliku mõju eest nii praegu kui ka tulevikus, ja et praeguse põlvkonna vajadused ja taotlused rahuldataks, kahjustamata tulevaste põlvkondade vajadusi ja taotlusi;
vältida kiirgusavariide tekkimist ja leevendada nende tagajärgi, kui need peaksid aset leidma kasutatud tuumakütuse või radioaktiivsete jäätmete käitlemise mingis järgus.

Konventsioon jõustus Eestis 4. detsembril 2005. aastal.

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Tuumaohutuse konventsioon

Konventsiooni eesmärk on:
saavutada kogu maailmas tuumaohutuse kõrge tase ning hoida seda, tõhustades selleks riikide meetmeid ja rahvusvahelist koostööd, mis hõlmaks vajaduse korral ohutusealast tehnilist koostööd;
saavutada ja säilitada tuumarajatistes tõhus kaitse võimaliku kiirgusohu vastu, et kaitsta inimesi, ühiskonda ja keskkonda selliste rajatiste ioniseeriva kiirguse kahjustava mõju eest;
vältida radioloogilise mõjuga õnnetusi ning leevendada nende tagajärgi, kui õnnetused peaksid aset leidma.

Konventsioon jõustus Eestis 18. detsembril 2005. aastal.

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Tuumaavariist operatiivse teatamise konventsioon

(Convention on Early Notification of a Nuclear Accident)
Konventsiooni kohaldatakse mis tahes avarii puhul, mille tagajärjel radioaktiivsed ained paiskuvad vôi vôivad paiskuda keskkonda ja on toonud või võivad tuua kaasa heitmete üle riigipiiride kandumise rahvusvahelises ulatuses, millel kiirgusohutuse seisukohalt vôiks olla tähendus teisele riigile.

Iga osalisriik teeb Rahvusvahelisele Aatomienergia Agentuurile (IAEA-le) ning vahetult vôi IAEA kaudu teistele osalisriikidele teatavaks oma pädevad organid ja sidepunkti, kes vastutavad vastavate teadete ja informatsiooni saatmise ja saamise eest. Sellistele sidepunktidele ja IAEA kesksele punktile peab olema pidev juurdepääs.

Konventsioon jõustus Eestis 9. juunil 1994. aastal.

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Tuumaavarii või kiirgusliku avariiolukorra puhul abi andmise konventsioon

(Convention on Assistance in the Case of a Nuclear Accident or Radiological Emergency)
Osalisriigid teevad konventsiooni sätete kohaselt omavahel ja IAEA-ga koostööd viivitamatu abi andmise soodustamisel tuumaavarii vôi kiirgusliku avariiolukorra puhul, et vähendada nende tagajärgi ning kaitsta elu, vara ja keskkonda radioaktiivsete heitmete môju eest.

Iga osalisriik teeb IAEA-le ning vahetult vôi IAEA kaudu teistele osalisriikidele teatavaks oma pädevad organid ja sidepunkti, kes on volitatud esitama ja saama abipalveid ning vastu vôtma abiettepanekuid. Sellistele sidepunktidele ja IAEA kesksele punktile peab olema pidev juurdepääs.

Konventsioon jõustus Eestis 9. juunil 1994. aastal.

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioon

(Convention on the Physical Protection of Nuclear Material)
Konventsiooni kohaldatakse rahuotstarbel kasutatava tuumamaterjali suhtes selle riigisisesel kasutamisel, hoidmisel ja vedamisel ning rahvusvaheliselt veetava tuumamaterjali suhtes.

Osalisriigid määravad kindlaks oma keskorgani ja sidepunkti, kes vastutavad tuumamaterjali füüsilise kaitse ja kooskõlastatud tagastamismeetmete ja vastuabinõude eest tuumamaterjali mis tahes ebaseadusliku ümberpaigutamise, kasutamise või muutmise korral või sellise teo reaalse ohu korral ning informeerivad sellest teineteist vahetult või Agentuuri kaasabil.

Konventsioon jõustus Eestis 8. juunil 1994. aastal.

Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Tuumakahjustuste eest tsiviilvastutuse Viini konventsioon

(Vienna Convention on Civil Liability for Nuclear Damage)

Konventsiooni osapooled tunnustavad vajadust kehtestada môned minimaalsed normatiivid, et tagada finantsilist kaitset kahjustuste eest, mis vôivad tekkida tuumaenergia teatud viisil rahumeelse kasutamise eesmärgil. Tuumaseadme operaatori (isik, kes on riigi poolt määratud vôi tunnustatud tuumaseadme operaatorina vastutavaks seda käitama) vastutus tuumakahjustuse eest käesoleva konventsiooni alusel on absoluutne.

Konventsioon jõustus Eestis 9. augustil 1994. aastal. Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.
 

Eesti Vabariigi Valitsuse ja Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri vaheline kokkulepe kaitsemeetmete rakendamise kohta seoses tuumarelvade leviku tôkestamise lepinguga


(Agreement between the Government of the Republic of Estonia and the IAEA for the application of Safeguards in connection with the Treaty on the Non-proliferation of Nuclear Wepons)

Eesti kohustub heaks kiitma käesoleva kokkuleppe tingimuste kohased kaitseabinõud kogu tuumalähteaine või spetsiaalse lõhustuva aine suhtes rahuotstarbelises tuumaalases kasutuses oma territooriumil, oma jurisdiktsiooni all või oma kontrolli all ükskõik kus, ainueesmärgiga kindlustada, et sellist ainet ei suunata tuumarelvadesse ega muudesse tuumalõhkeseadmetesse.
Eesti kehtestab ning hoiab korras käesoleva kokkuleppe alusel kaitseabinõudele allutatud tuumamaterjali arvestuse ja kontrolli süsteemi ning lubab riiki IAEA inspektoreid.
Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.
 

Tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise leping

(Comprehensive Nuclear Test Ban Treaty ehk CTBT)

Leping keelustab kõik tuumaplahvatused, sõltumata nende eesmärgist, läbiviimise kohast ja ajast.
Leping ratifitseeritud 1999. aastal. Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Kasutatud tuumakütuse ohutu käitlemise ja radioaktiivsete jäätmete ohutu käitlemise ühendkonventsioon

(Joint Convention on the Safety of Spent Fuel Management and on the Safety of Radioactive Waste Management)

Leping ratifitseeritud 2006. aastal. Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Viini konventsiooni ja Pariisi konventsiooni rakendamise ühine protokoll

(Joint Protocol to the Application of the Vienna Convention and Paris Convention)

Viini konventsioon ja Pariisi konventsioon on sisuliselt analoogsed. Protokolli kohaselt:
a) Viini konventsiooni osalisriigi territooriumil asuva tuumaseadme operaator kannab vastavalt sellele konventsioonile vastutust tuumakahjustuse eest, mis tekitas kahju nii Pariisi konventsiooni kui ka käesoleva protokolli osapoole territooriumil;
b) Pariisi konventsiooni osalisriigi territooriumil asuva tuumaseadme operaator kannab vastavalt sellele konventsioonile vastutust tuumakahjustuse eest, mis tekitas kahju nii Pariisi konventsiooni kui ka käesoleva protokolli osapoole territooriumil.

Konventsioon jõustus Eestis 9. augustil 1994. aastal. Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Tuumarelvade leviku tõkestamise leping

(Treaty on the Non-proliferation of Nuclear Wepons ehk NPT Treaty)
Eesti ühines lepinguga 1992. aastal. Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Kaitsemeetmete kokkuleppe lisalepped

(Subsidiary Arrangements under the Safeguards Agreement under NPT between the Government of the Republic of Estonia and the IAEA)

Määrab ära tuumamaterjali arvestuse raportite saatmise IAEA-le, rahvusvaheliste inspekteerimiste sageduse ja kontrollitavad objektid.
Lisalepped jõustusid 15. veebruaril 2000. aastal.

Elujõuline riigieelarve

(Additional Protocol to the IAEA Safeguards Agreement)

Vastavalt IAEA-ga sõlmitud kaitsemeetmete kokkuleppe lisaprotokollile kohustuvad riigid IAEA-le esitama regulaarseid deklaratsioone ning vastu võtma inspektsioone esitatud andmete kontrollimiseks. Lisaprotokoll laiendab IAEA-le esitatavate andmete hulka ning inspektorite õigusi.
Alla kirjutatud 13.04.2000, ei ole eesti keeles ilmunud, ootab ratifitseerimist. Loe täpsemalt konventsiooni kodulehelt.

Stockholmi püsivate orgaaniliste saasteainete konventsioon keelustab või piirab keskkonnale, sh inimese tervisele kõige ohtlikumate püsivate toksiliste halogeen-orgaaniliste ühendite tootmist ja kasutamist.

Püsivad orgaanilised saasteained on ühendid, mis oma mürgisuse, püsivuse ja bioakumuleeruvuse tõttu ohustavad inimeste tervist ning kahjustavad elusorganisme ja ökosüsteeme.

ÜRO kõrbestumise vastu võitlemise konventsioon (United Nations Convention to Combat Desertification, UNCCD) on rahvusvaheline kokkulepe, mille eesmärk on peatada pinnase kahjustumine ning edendada jätkusuutlikku maakasutust. Sellega on liitunud 197 osapoolt, neist 196 on riigid ja lisaks Euroopa Liit. Üle 160 riigi on kinnitanud enda mõjutatust kõrbestumisest.

Eesti ühines konventsiooniga 2011. aastal. Olgugi et Eesti ei ole mõjutatud riikide hulka end arvanud, pole meie pinnas probleemidest puutumata. Möödunud sajandi metsatööstus ning märgalade kuivendamine on mitmetes piirkondades pinnase viljakust oluliselt langetanud. Ka maavarade kaevandamine on looduslikku keskkonda mõjutanud, põhjustades kaevandatavates piirkondades pinnase degradeerumisele.

Kõrbestumine

  • Kõrbestumine on protsess, mille käigus mullaviljakus väheneb, mullad hävinevad ja viljakad alad muutuvad kõrbeks. Kõrbestumine toimub kuivadel, poolkuivadel ja poolniisketel aladel.
  • Põhjusteks inimtegevus ja kliimamuutusest võimenduvad loodusnähtused (põuad, üleujutused). Inimtegevus: maa ülekasutus, ülekarjatamine, metsaraie, valed niisutusvõtted.
  • Hinnanguliselt kaotatakse igal aastal 12 miljonit hektarit põllumaad pinnase degradeerumise tõttu. See on 23 hektarit minutis. Sellisel maa-alal võiks kasvatada 20 miljonit tonni vilja.
  • Kõrbestumisest on otseselt või kaudselt mõjutatud ligi 2 miljardit inimest ja üks kolmandik maapinnast (üle 4 miljardi hektari).
  • Globaalne rahvastiku kasv võimendab probleemi veelgi, kuna piisava toidu kasvatamiseks on vaja uusi maaalasid kasutusse võtta.
  • 2,6 miljardi inimese elu sõltub otseselt põllumajandusest, kuid 52% põllumajanduseks kasutatavast maast on kahjustunud muldadega.
  • Probleem ei puuduta vaid Aafrikat, kus kaks kolmandikku mandrist on kõrb või märgalad. Mõjutatud on ka mitmed Euroopa riigid. Nii mõneski Euroopa riigis toimub pinnase degradeerumine oluliselt kiiremas tempos. Näiteks Hispaanias on üks viiendik maast ohustatud kõrbestumisest.
  • Kõrbestumisega kaasneb sunnitud ränne - kui praegused trendid jätkuvad, peab ligi 50 miljonit inimest oma kodudest järgmise kümne aasta jooksul lahkuma kõrbestumise ja pinnase degradeerumise tõttu.

Eestis on pinnaseprobleemide vastu võitlemiseks tehtud näiteks järgmist:

  • Metsade istutamisega ning metsamaade taastamisega panustatakse oluliselt pinnase kahjustumise takistamisesse, kuna taastatakse pinnase uuenemine ning välditakse pinnase uuristuse teket. Samuti panustatakse kliimapoliitika elluviimisele.
  • Märgalade taastamine kunagi kuivendatud soodes. Sood on lisaks elurikkuse ja puhta vee säilitamisele väga olulised ka kliimamuutuste puhverdajatena. Tänu hapnikuvaesele keskkonnale akumuleeruv turvas seob endas suure koguse süsinikku. Paljudes riikides on enamik soodest hävinenud, Eesti on oma mitmekesise soomaastikuga eeskujulike seas.
  • Lisaks soode taastamisele, tegeletakse ka karjääride korrastamisega. Üks lahendus on nende metsastamine. Metsastamise tingib ka maa eelnev kasutus, kuna enamjaolt toimuvad mäetööd  soo-, raba- ja metsaaladel, mis pärast kaevandamise lõppu sobivadki eelkõige metsana taastada. Ammendatud karjääride metsastamisega alustati Eestis möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. Aastas külvatakse ja istutatakse Eesti põlevkivikarjääridesse umbes 170 ha metsa.

Lisainformatsiooni leiab UNCCD kodulehelt

Nn horisontaalsed keskkonnakonventsioonid

Arhusi konventsioon käsitleb kolme teemat: juurdepääs keskkonnateabele; õigust osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses; juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjus.
 

ÜRO konventsioon keskkonnateabe kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise kohta (nn Arhusi konventsioon) avati allakirjutamiseks 25. juunil 1998. aastal keskkonnaministrite 4. konverentsil Taanis Arhusis.

Eesti kirjutas konventsioonile alla 25. juunil 1998. aastal ja ratifitseeris konventsiooni 6. juunil 2001. aastal. Konventsioon jõustus sama aasta 30. oktoobril.

Arhusi konventsioon ei sätesta mitte niivõrd osapoolte omavaheliste suhete põhimõtteid ja sellealaseid kohustusi, kuivõrd määrab kindlaks kohustused, mis riikidel on oma kodanike ees.

Ehkki konventsioon jätab paljudes selle elluviimiseks vajalike vahendite ja meetodite valiku riikidele, peavad riigid konventsiooni elluviimisel lähtuma konventsiooni üldisest eesmärgist, milleks on üldsuse esindajatele laiaulatusliku, lihtsa ja tõhusa juurdepääsu tagamine teabele, otsustamisprotsessile ja õigusemõistmisele keskkonnaalal.
 

Arhusi konventsiooni rakendamise aruanne

Keskkonnaministeerium on koostanud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni rakendamise aruande täiendatud versiooni. Muudatused võrreldes 2016. aasta aruandega on nähtavad teksti sees.
Täiendatud aruanne esitati konventsiooni sekretariaadile märtsis 2021.

Loe veel

Konventsioon tagab keskkonnateabe üldise kättesaadavuse kahel viisil:

  • avaliku võimu organite kohustuse kaudu vastata keskkonnateabe taotlustele (nn passiivse informeerimise kohustus, artikkel 4);
  • avaliku võimu organite kohustuse kaudu hallata, ajakohastada ning levitada teavet, mis on vajalik nende ülesannete täitmiseks, avalikkuse teavitamiseks või inimeste tervist või keskkonnaseisundit ohustavate tegurite leevendamiseks (nn aktiivse informeerimise kohustus, artikkel 5).
     

Õigus osaleda keskkonnaalases otsustamismenetluses on sätestatud artiklites 6-8

Artikkel 6 käsitleb olulise keskkonnamõjuga tegevustega seonduvat otsustamismenetlust. Tegevused on loetletud konventsiooni I lisas ning hõlmavad näiteks ohtlike jäätmete ladestamist ja suurfarmide käitamist. Konventsiooni osapooled peavad artikli 6 põhimõtteid rakendama ka lisas loetlemata tegevuse suhtes, juhul kui sellisest tegevusest võib eeldada olulist keskkonnamõju. Artikkel 6 sätestab mitu nõuet, näiteks kohustuse teavitada asjast huvitatud üldsust kavandatavast tegevusest menetluse varajases staadiumis, kui kõik variandid on veel lahtised ja üldsuse osalemine saab olla tõhus.

Artikkel 7 käsitleb üldsuse osalemist kavade, programmide ja poliitika koostamisel.
Artikkel 8 sätestab nõuded avalikkuse osalemisele üldkohustuslike õigusaktide ettevalmistamisel.
 

Juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades reguleerib konventsiooni artikkel 9

Isikul peab olema võimalus pöörduda kohtusse või muu erapooletu ja sõltumatu organi poole keskkonnaalastes vaidlusküsimustes. Menetlus peab vastama teatud miinimumnõuetele, nt peab menetlus olema kiire ja tõhus.

Artikli eesmärk on eelkõige tagada kahe eelneva õiguse - õigus keskkonnteabele ja õigus osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis - toimimine. Seetõttu on õigus keskkonnaalasele õigusemõistmisele diferentseeritud vastavalt sellele, kas on rikutud õigust keskkonnateabele, õigust osaleda keskkonnaalases otsustamisprotsessis või rikutud teisi (riigisiseseid) keskkonnanõudeid.

Espoo (1991) konventsioon piiriülese keskkonnamõju hindamise kohta

Konventsiooni eesmärk on leppida kokku sarnase arusaamas keskkonnamõju hindamise ja selle erinevate etappide kohta ning sätestada mitut riiki puudutava keskkonnamõju hindamise protseduuri üldised reeglid.

Lisainformatsiooni leiab Espoo konventsiooni kodulehelt.

Viimati uuendatud 17.03.2022