Euroopa Nõukogu maastikukonventsioon

Euroopa Nõukogu maastikukonventsioon on esimene rahvusvaheline kokkulepe, mis käsitleb otseselt maastikke. Konventsioon on suunatud maastike kaitse, korralduse ja planeerimise, samuti selle alase koostöö edendamisele Euroopas. Maastik on nii üksikisiku kui kogu ühiskonna elukeskkonna oluline osa ning kuulub seetõttu nende väärtuste hulka, mida hindab Euroopa Nõukogu. Maastik mõjutab olulisel määral inimeste elukvaliteeti ja identiteeti. Sel on suur tähtsus ka ühiskonna kultuuri, sotsiaalse heaolu, ökoloogia ja majanduse seisukohalt.

Eesti allkirjastas konventsiooni 20. detsembril 2017. aastal ning konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. juuni 2018. 2015. aastal moodustati Keskkonnaministeeriumis töörühm liitumisettevalmistuste tegemiseks ning järgmisel aastal valmis analüüs, et hinnata, kuidas Eesti konventsiooni põhimõtteid ja eesmärke täidab ning mida parandada.

Iga osapool rakendab konventsiooni vastavalt oma võimujaotusele, põhimõtetele ja seadusandlusele. Subsidiaarsusprintsiibist lähtuvalt lasub maastikega seotud tegevuste eest vastutus mitte ainult riiklikel ametiasutustel, vaid ka kohalikel ja piirkondlikel võimudel. Maastiku-konventsiooni rakendamine peab toimuma nii horisontaalselt kui vertikaalselt – alates üksikisikutest kuni riikliku tasandini ning kõiki maastikke kujundavate ja muutvate tegevusvaldkondade koostöös. Ka Eestis ei saa selle rakendamine olla ühe valdkonna või asutuse tegevusala ning selle elluviimine peab olema jagatud vastutusega.

Liitumisega ei panda ühelegi osapoolele täiendavaid kohustusi ega piiranguid. Pigem on see võimalus - tuginedes rahvusvahelisele kokkuleppele - pöörata suuremat tähelepanu meie maastikele ehk laiemalt kogu elukeskkonnale. Maastik on eluruumiks nii inimesele kui loodusele ning selle puhul on tegemist tervikliku keskkonnakäsitlusega, kus ühtegi osapoolt või seda mõjutavat tegevust ei saa jätta tähelepanuta. Liitumine on oluline, kuna see näitab, et Eesti toetab Euroopa maastikukonventsiooni põhimõtteid ja eesmärke ning see aitab kaasa maastike kvaliteedi tõstmisele.

Kõikidel huvitatutel on võimalik teha ettepanekuid koostatud analüüsi kohta. Keskkonnaministeerium ootab täiendusi ja ettepanekuid aadressil keskkonnaministeerium@envir.ee.

Sisukord:

Valdkonnad
Maastikukaitse
Rakendamine
Teadlikkus ja hindamine

Loe lisaks:

maastiketeemalised artiklid

Vaade Emumäelt. Foto: Urve Sinijärv 

Valdkonnad

Metsamaaga on kaetud veidi üle poole Eesti maismaast, seega mõjutab metsamaal toimuv oluliselt kogu riigi maastikupilti. Seda kujundavad nii lagealale sirgunud noor mets, raiesmikud, leht- ja okaspuude vaheldumine kui tormimurru- ja metsapõlengualad ja muu taoline.

Eesti on metsarikkuselt Euroopas lausa neljandal kohal, siinsed metsad laiuvad 2,3 miljonil hektaril. Ligi 26 protsenti Eesti metsadest on erinevate majandamispiirangutega, sh range kaitse all on veidi üle 10 protsendi, kus majandamine on täiesti keelatud.

Eestlased nimetavad ennast põhjusega metsarahvaks. Kui ammustel aegadel pakkus mets rahvale eluks vajalikku toitu, sooja ja varju, siis tänagi pakub mets tööd ligi 67 000 inimesele, mis moodustab üle 10 protsendi Eesti tööhõivatute arvust. Eestis on üle 113 000 metsaomaniku, seega on metsas toimuva osas huvisid ja otsustajaid palju.

Metsamaastik. Foto: Merike Linnamägi

Mets on suur väärtus, kuid ta kasvab aeglaselt, mistõttu nõuab erilist hoolt ja pikaaegselt läbimõeldud tegutsemist. Suurim metsaomanik Eestis on riik, kellele kuulub ligi 40 protsenti Eesti metsadest. Neid metsi hoiab, kasvatab ja majandab Riigimetsa Majandamise Keskus. Erametsaomanikel on võimalik abi saamiseks liituda metsaühistutega. Tegemist on erametsaomanikke ühendava organisatsiooniga, mille liikmed saavad professionaalset abi ning infot riiklikest toetustest, puiduturul toimuvast ja kõigest muust, mis metsaomanikule oluline.

Eestis on mitukümmend metsaühistut ja nende liikmete arv kasvab kiiresti – ühistutesse on praegu koondunud rohkem kui 10 600 metsaomanikku. Erametsanduse toetamiseks on riik asutanud sihtasutuse Erametsakeskus, mille ülesandeks on keskkonnasõbraliku ja efektiivse erametsanduse edendamine.

Puitu kasutatakse ja väärindatakse järjest tõhusamalt. Jätkusuutliku metsamajandamise põhimõtete kohaselt arvestatakse metsade kasutamisel nii praeguste kui järeltulevate põlvede vajadustega ning majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonna-aspektidega. Riigi ülesanne on luua raamtingimused jätkusuutliku metsanduse tagamiseks, peamised suunised on kirjeldatud Eesti metsanduse arengukavas kuni aastani 2020. See näeb muuhulgas maastike kvaliteedi tõstmiseks ette mitmeid tegevusi – nt metsade majandamise käigus langi loomulikuma maastikku sobivuse tagamise, kahjustatud metsa taastamise, metsanduslike pärandkultuuriobjektide hooldamise ja eksponeerimise toetamise, raiete käigus võimaluse korral sobilike struktuurielementidega elupaigakildude ning jämeda surnud puidu säilitamise, rangelt kaitstava metsa esinduslikkuse parandamise jne.

Vääriselupaik Saarnaki laiul. Foto: Riina Martverk

Tegevusi

Riik on taganud 10 protsenti Eesti metsade puutumatuse nende range kaitse alla võtmisega. Siin kooslused arenevad üksnes looduslike protsesside käigus. Enim mõjutavad siinset maastikupilti suured häiringud nagu metsapõlengud, tormimurrud ja üleujutused. Majandatavates metsades tegutsemiseks on seatud palju tingimusi, mis tagavad nende säilimise ja hoiavad metsade sidusust. Nii on kehtestatud lankide maksimumpindalad, säilik- ja seemnepuude jätmise kohustus jmt. Pikas ajaskaalas on olulisim metsauuendamise kohustus, mille kohaselt tuleb uuendusraie aladel tagada viie aasta jooksul uue metsa kasvamine.

Erametsakeskuses arendatakse erametsanduse tugisüsteemi, sh metsaühistute edendamist ning korraldatakse metsatoetuste andmist. Enim toetusvahendeid suunatakse metsauuendamisele, nii sai uuendamistoetuse kaasmõjul 2015. aastal kasvama aidatud ligi 10 000 hektarit erametsa. Maastikuilme hoidmisel on abiks pärandkultuuri säilitamise ja eksponeerimise toetus, mida antakse endiste metsakasutusviiside objektide, nagu vaigukogumispunktid jmt, alalhoidmiseks. Erametsakeskus sõlmib erametsaomanikega ka lepinguid vääriselupaikade kaitseks. Vääriselupaigad on kõrge loodusväärtusega metsaalad, millel on iseloomulikud tunnuselemendid nagu väga vanad puud, lamapuit, allikad, järsakud jmt.

Nii era- kui riigimetsa jaoks on sõnastatud metsamajandamise head tavad, millest juhindumine aitab metsa majandada selliselt, et tulevastele põlvkondadele jääks maha hästi hoitud ja mitmekesine mets. Riigimetsa majandamise Keskuse (RMK) poolt on riigimetsale koostatud pikaajalised metsa majandamise kavad, mis toovad välja metskonna hallatavad metsavarud ja määratlevad olulisemad tegevussuunad nii maakasutuses kui ka metsamajanduses. Kavad on avalikult kättesaadavad RMK kodulehel. RMK ülesandeks on muuhulgas ka maastiku, pärandkultuuriobjektide ja kaitstavate loodusobjektide hoidmine ning praktiliste looduskaitsetööde tegemine riigimaal. Looduskülastuse korraldamisel arvestab RMK looduse taluvuspiire, säästes elurikkust ning maastikku. RMK on rajanud üle Eesti 13 puhkeala, alates 2009. aastast tegeleb RMK külastuskorraldusega ka viies Eesti rahvuspargis ning ligi 40 muul kaitsealal. Liikumis- ja tegutsemisvõimalusi on siin hulgaliselt. Äramärkimist väärivad RMK matkateed, millest pikim Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkatee läbib lausa 820 kilomeetrit. Looduskaitsetöödest korraldab RMK muuhulgas ka koosluste taastamist. See tegevus kujundab oluliselt maastikku. Näiteks taastas RMK 2015. aastal 346 hektaril poollooduslikke pärandkooslusi ja 1656 hektaril sooelupaiku. Poollooduslike koosluste hooldamiseks on RMK aga rendile andnud üle 20 000 hektari riigimaad. Ka liigikaitsetööd võivad elupaikade sidususe tagamiseks vajada maastiku planeerimist. Nii on RMK kaardistanud lendoravate liikumisvõimalused 47 Virumaal teadaoleva elupaiga vahel ning võtnud oma hooleks lendoravatele nende liikumisteede hoidmise.

Põllumajandusel on oluline roll kultuurmaastike kujunemisel, kuna põllumajandusmaastik moodustab Eesti kogupindalast ligi 1/3 (haritav maa + rohumaad) ning kõikidel selle valdkonna otsustel ja tegevustel on rohkemal või vähemal määral mõju maastikule.

Põllumajanduspoliitika maastikega seotud strateegilised eesmärgid puudutavad maaelu tervikuna, kuid konkreetsete alaeesmärkidena võib siin välja tuua näiteks:

  • traditsiooniliste põllumajandusmaastike ja liigilise mitmekesisuse säilitamise;
  • põllumajandusettevõtluse soodustamise;
  • maaelukeskkonna parandamise;
  • põllumajanduskultuuride geneetiliste ressursside säilitamise ja säästva kasutamise;
  • kultuuripärandi ja maastikulise mitmekesisuse säilitamise.

Eestis mõjutab põllumajandusmaastikke kõige rohkem Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika ning selle raames makstavad toetused. Eestis on ligi 950 tuhat hektarit PRIA registris olevat põllumajandusmaad, kuhu saab taotleda otsetoetusi ning Eesti maaelu arengukava spetsiifilisemaid põllumajanduslikke keskkonnatoetusi. Maastike seisukohalt olulistena võib välja tuua näiteks keskkonnasõbraliku majandamise toetuse ja Natura 2000 toetuse erametsamaale. PRIA toetuse saamiseks peab taotleja täitma erinevaid nõudeid maa heas põllumajandus- ja keskkonnaseisundis hoidmiseks, mille hulgas on ka kohustus säilitada põllumajandusmaal maastikule iseloomulike vorme nagu põõsaste ja puudega ribasid, põllusaari, metsasiilusid, pärandkultuuriobjekte jne.

Looduskaitse ja põllumajanduse ühishuvi objektiks on poollooduslikud kooslused, mis on tekkinud inimtegevuse tulemusena ja mida iseloomustab ühelt poolt suur looduslik liigirikkus, teiselt poolt on tegemist traditsiooniliste põllumajandusmaastikega.

Tüüpiline põllumajandusmaastik. Foto: Herdis Fridolin

Tegevusi

Jätkuvad toetused põllumajandusmaa kasutajatele.

Väärtuslikel põllumajandusmaadel tegevuste reguleerimine. Eesmärk on edaspidi enam kaitsta keskmisest paremate (kõrgema boniteediga) muldadega põllumajandusmaid seeläbi, et piiratakse nende maade kasutusotstarbe muutmist. Väärtuslikke põllumajandusmaid kajastatakse ka maakonna- ja üldplaneeringutes.

Täna on põllumajandustoetustega kaetud ligi 950 tuhat hektarit, ning võib eeldada, et aastaks 2020 ületab toetusalune pindala 1 miljoni hektari piiri. Arvestades aga, et maakatastris on põllumajandusmaa pindala 1,25 miljonit hektarit, siis on kasvupotentsiaali veel enamgi.

Põllumajandusmaastik on aja jooksul oluliselt muutunud. Võrreldes eelmise sajandi algusega on kasutuses oleva maa pindala kõvasti vähenenud ning suur osa endistest rohumaadest on metsastunud.

Allikas: Maaeluministeerium

Samas, kui sadade aastate jooksul moodustasid suurema osa põllumajandusmaastikust looduslikud rohumaad, siis nüüdseks on järjest enam suurenenud haritava maa osakaal ning see trend jätkub.

Majanduspoliitikal puuduvad küll otsesed maastikuga seonduvad eesmärgid, kuid seosed on siiski tugevad ning neid võib leida turismi-, ehitus-, elamumajandus-, kaevandamis-, energeetika- ning paljudes teistes majandusvaldkondades.

Konventsiooni kohaselt on maastik oluline majandusressurss, mille õige kaitse, korraldus ja planeerimine mõjutab positiivselt nii majandusinvesteeringute tegemist kui aitab kaasa ka töökohtade loomisele. Tuleb tähelepanu pöörata sellele, et maastiku kui majandusressursi väärtused võivad ümberkujundamise käigus kergesti kaduda. Eriti oluline on see näiteks turismivaldkonna puhul. Osad maastikud vajavad alalhoidlikku lähenemist ning näiteks tegevust piiravaid kaitseregulatsioone, teised aga vastupidi tugevat uuendust. Näiteks kaevandamisega rikutud maa korrastamine ja selle taas kasutuskõlblikuks muutmine võib anda maastikule täiesti uue kvaliteedi.

Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 annab üldised suunised asustuse ja majanduskeskkonna arendamiseks. Selle üldeesmärgiks on Eesti erinevate toimepiirkondade arengueelduste parem kasutus majanduskasvuks ja elukvaliteedi tõusuks vajalike hüvede kättesaadavus. Maastik kui ressurss on otseselt seotud mõlema eesmärgiga.

Ehituse ja elamumajanduse kvaliteet peegeldub igapäevaselt ehitatud keskkonnas ja maastikus tervikuna. Samamoodi on oluline, et oleks tagatud ohutud ja keskkonnasäästlikud liikumisvõimalused. Ühiskonnas tuleb laiemalt ja jõulisemalt teadvustada, et iga tee-ehituse või muu infrastruktuuri projekt mõjutab otseselt inimeste igapäevast heaolu ja elukvaliteeti. Seetõttu vajavad kõikvõimalikud ehitusprojektid eelnevat väärtuspõhist uuringut, mis selgitab välja loodava ruumi kvaliteedinõuded enne projekteerima asumist.

Energeetikavaldkonna lahendustel tuuleparkide, paisude, päikeseenergia jt energia liikide tootmisviiside näol on otsene mõju nii maastiku ilmele kui kvaliteedile.

Energeetikavaldkond maastiku kujundajana, Esivere tuulepark.
Foto: Kristiina Männik

Ruumiline planeerimine on üks olulisemaid maastike kasutust suunavaid vahendeid ning üks kolmest maastikukonventsiooni peaeesmärgist. Konventsiooni kohaselt on maastike planeerimine tulevikku suunatud tegevus, mille eesmärgiks on parendada, taastada või luua erinevatele vajadustele ja ootustele vastavaid maastikke. Selle käigus maastikke uuritakse, analüüsitakse, kavandatakse ning kavandatu elluviimise tulemusena luuakse uusi maastikke.

Ruumiline planeerimine on erinevaid valdkondi siduv tegevus, mis annab erinevatele arengu- ja tegevuskavadele ruumilise väljundi ning seob tegevused konkreetsete maa-alade ja maastikega.

Eesti planeerimissüsteem koosneb nelja liiki planeeringutest ning lähtub põhimõttest, et üldisemat liiki planeering on aluseks detailsemale planeeringule. Planeeringud jagunevad üleriigilisteks, maakondlikeks, üld- ja detailplaneeringuteks. Üleriigilised ja maakonnaplaneeringud on riigi tasandil koostatavad planeeringud, mille peamine eesmärk on väljendada riigi keskseid ja regionaalseid ruumilise arengu vajadusi.

Kehtiva üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+” põhimõtteid kõigis maakondades täpsustavad 2013. aastal algatatud maakonnaplaneeringud. Nende ülesandeks on regionaalsete arenguvajaduste ruumiline kajastamine. Üld- ja detailplaneeringud koostatakse kohaliku omavalitsuse tasandil. Need väljendavad eeskätt kohalikke vajadusi ning on otseselt maakasutuse ja ehitamise aluseks. Nelja põhiliigi kõrval on võimalik koostada eriplaneeringuid, nii kohaliku omavalitsuse kui riigi tasandil. Üleriigilise, maakonna- ja üldplaneeringu kõrvale saab koostada teemaplaneeringuid, mis täpsustavad mõnd konkreetset teemat (sh nt maastikud, puhkealad vm), sidudes selle kokku üldisema planeeringulahendusega.

Väljavõte Muhu üldplaneeringust

Planeerimise põhimõtted

Ruumilise planeerimise üldine eesmärk on planeerimisprotsessi kaudu kokku leppida kõikehaaravas ning erinevaid huve tasakaalustavas ruumilises lahenduses, mis arvestab kultuuri- ja looduskeskkonna väärtustega, loodusvarade säästliku kasutamisega ning parendab elukeskkonda. Seeläbi seatakse eesmärgiks ka maastike kvaliteedi tõstmine ja nende tasakaalustatud kasutus. Kõige otsesemalt maastikega seondub planeerimisseadusega seatud kõiki planeeringuliike läbiv elukeskkonna parendamise põhimõte.

Sellest lähtuvalt tuleb planeeringuga olemasolevaid kogukondlikke ja muid väärtusi säilitades luua eeldused kasutajasõbraliku ning turvalise elukeskkonna kujunemiseks, samuti esteetilise miljöö arenguks. Oluline on väärtuslike maastike, väärtuslike põllumajandusmaade ja rohevõrgustiku säilimist ning toimimist tagavate meetmete määramine planeeringutes, samuti neis kultuuripärandi ja miljööväärtuste käsitlemine. Sihiks tuleb seada, et täna kujundatavaid maastikke hindaksid inimesed väärtuslikuks ka mitmekümne aasta möödudes.

Näiteid erinevate maastikuväärtuste suurendamisele suunatud planeeringutest

Tegevusi

Koostamisel on uued maakonnaplaneeringud, mis annavad suunised üldplaneeringute koostamiseks.

Koostamisel on uus üldplaneeringu koostamise juhend.

Kavas on teemaplaneeringutega määratud rohevõrgustiku sisustamine ökosüsteemi teenustega.

Tulevikus soodustada erinevate eesmärkide ühildamist planeeringute koostamisel.

Eesti Planeerijate Ühingu tegevuse eesmärgiks on parima planeerimisalase praktika väljatöötamine ning levitamine eestisisese koostöö arendamine, kogemuste ja info vahetus eri tasandite planeeringutega tegelevate spetsialistide vahel ning neile regulaarse suhtlusvormi tekitamine, planeerimisalase teabe korrastamine ja levitamine.

Osaletakse õigusloome ja arengudokumentide väljatöötamisel, jälgitakse ja levitatakse kohtupraktikat ning teostatakse õigusloomega seonduvaid analüüse. Ühingu liikmed on erinevatelt kutsealadelt, mis tagab lahendamist vajavale ülesandele erialadevahelise lahenduskäigu.

Eesmärgi saavutamiseks organiseerib ühing planeerimisalast koolitust avalikus ning erasektoris töötavatele planeeringutega tegelevatele spetsialistidele, korraldab  planeerimisalaste materjalide levitamist, tegeleb planeerimisteemaliste konverentside, seminaride jms korraldamisega. Ühing pakub ka teenust planeeringutega seotud ekspertiiside koostamisel. Ühingu liikmed tegelevad suures osas vabatahtlikkuse alusel, ühingul puudub sihtfinantseerimine, mistõttu tuleb laias tegemist vajavas spektris teha valikuid eelistuste osas.

Alates 2015. aastast on ühing ruumilise keskkonna planeerija kutse väljastajaks.

Maastikukonventsiooni võtmes on planeerijate ülesanne kõrgema tasandi planeeringutega, eelkõige üld- ja maakonnaplaneeringu tasand, et tagada väärtuslike maastike säilimine. Eesti iseseisvuse taastamise järel on tehtud maakonnaplaneeringuid kaks korda ning teemadest on olnud kõige väiksem erinevus just väärtuslike maastike ja rohevõrgustiku osas. Planeerija peab suutma valida, kus on säilitamist (või ka väärtuslikuks arendamist) vajav maastik, kuid planeeringu koostamise käigus peab olema ka selge see, kuidas seda tagatakse – kui pole kasutajat/hooldajat, siis võib maastikupilt areneda plaanitust erinevalt.

Eesti Planeerijate Ühing saab olla oma liikmete kogemusega nõustajaks väärtuste leidmise ning hoidmise kavandamisel, seda nii konsulteerimise, koolitamise kui ka eksperdi ülesandes.

Maastike käsitlus on tavapäraselt üldplaneeringutes ja maakonnaplaneeringutes, kus see on ühe teemana paljude teiste seas. Harvem on tehtud kas teemaplaneeringuid või osaüldplaneeringuid justnimelt eesmärgiga kaitsta konkreetset maastikku. Maastiku säilitamiseks määratud tingimused on praktika kohaselt olnud erinevad – pinnapealsest nimetamisest ja kaardil näitamisest kuni erinevate kasutusklasside ja heki kõrguste määramiseni välja.

Maastiku kasutustingimuste määramisel tundub maaomanikule suure piiramisena kasutustingimuste määramine, samas on aja möödumise järel avaldatud positiivset tagasisidet, näiteks: „meeldiv, et meil on korras väliruum, mis pole eri stiilis hooneid täid pikitud” – seda muidugi juhul, kui on saavutatud osapooli rahuldav kokkulepe, mis ongi hea planeerija ülesanne. Üheks heaks näiteks on 2004. aastal koostatud Pangodi maastikukaitseala üldplaneering, kus kohalik omavalitsus soovis koostöös keskkonnaameti ja kohalike maaomanikega määrata selged ehitustingimused, maaomanikud said ehitusõigust juurde kohtades, kus need ei häiri maastikukaitseala vaateid, avatud alad on hoitud siiani avatuna ja kohalikku väärtustades pole maaomanikud kõiki võimalikke ehitusalasid ellu viinudki 13 aasta jooksul – väärt maastik on väärtustanud ka nende kinnisvara. Vaatamata planeeringu algusetapi kirglikele aruteludele ja mõningatele erimeelsustele tundub aja möödudes olevat enamik osapooli tulemusega rahul.

Väljavõte Pangodi maastikukaitseala üldplaneeringust

Arhitektuur loob suure osa meie igapäevasest elukeskkonnast. Valdkond tervikuna hõlmab nii linnaehitust, urbanistikat, mahulist, sise- ja maastikuarhitektuuri kui ka arhitektuuriajaloo uurimist ja arhitektuurikriitikat. Arhitektuurivaldkond väärtustab elukeskkonda kui tervikut, mis koosneb ehitatud keskkonnast ja looduskeskkonnast. Selle terviku väljenduseks on meid ümbritsev maastik.

Ehitatud keskkonna loomine ja ehitamine on pikaajaline protsess. Ehitised kestavad maastikus aastakümneid ja seega on arhitektuuril oluline roll väärtuste jätkusuutlikul edasikandmisel. Maastikku ilmestav kõrgetasemeline arhitektuur ja kvaliteetne avalik ruum soodustab hooliva kogukonna kujunemist. Ehituskultuur kujundab kultuurmaastikku. Kultuuriruumi osana peab maastik kujundama ühiskonna tasakaalustatud ja loovust väärtustava elukeskkonna, väljendades ühtlasi selle kaudu valitsevaid väärtushinnanguid.

Teaduskeskus AHHAA keskus Tartus. Foto: Arne Maasik

Praegu ehitatav keskkond jääb püsima aastakümneteks. Ka kahaneva rahvaarvu juures tuleb pidevalt kavandada uusi elamualasid ja täiendada taristut. Samal ajal on vajalik korrastada ja kohandada uuteks kasutusteks olemasolevaid hooneid.

Eesti nüüdisarhitektuur on meie riigi identiteedi osa: arhitektuur ja disain aitavad kujundada ning väärtustada Eestit kui hinnatud elu- ja tööpaika. Samamoodi tunnustatakse teisteski Euroopa riikides arhitektuuri kui üht kultuuri osa. Euroopa Liidu liikmesriigid käsitlevad arhitektuuritemaatikat laiemalt kultuuri ja majandusega seoses: seda hinnatakse mitte ainult kui üht kunsti- ja kultuuripärandi valdkonda, vaid ka kui ühiskonnale osutatavat professionaalset teenust ehitatud keskkonna kujundamisel.

Eestis koondab professionaalseid arhitekte Eesti Arhitektide Liit. EAL on loomeliit, kes räägib kaasa avaliku ruumi planeerimises ja ehitatud keskkonna küsimustes, algatades debatte ja visiooniarutelusid ning korraldades võistlusi ja näitusi. Arhitektide roll on kavandada ja kujundada vastutustundlikult tihedalt asustatud eluruumi. Eesti arhitektuuri tutvustamise ja teadlikkuse kasvatamisega tegeleb Eesti Arhitektuurikeskus. EAK missiooniks on arhitektuuriettevõtete konkurentsivõime kasvatamine, nüüdisaegse Eesti arhitektuuri ja linnaehituse edendamine, selle rahvusvahelise tuntuse kasvatamine ning arhitektuuriinfo kogumine ja levitamine kodu- ja välismaal. Aktiivselt tegutseb seltsing Arhitektuurikoda, mis koondab erialaorganisatsioone ja arhitektuurikoole ning edendab regulaarse infovahetuse abil valdkonnasisest koostööd. MTÜ Ruumiharidus eestvedamisel tegutseb Arhitektuurikool – arhitektuuri huvikool.

Kõrgetasemelise arhitektuuri tähtsust linna- ja maakeskkonnas rõhutab Euroopa Nõukogu 12.02.2001 resolutsioon. Olulisteks dokumentideks on siinjuures Torremolinose Harta (1983), mis sõnastab Euroopa regionaal-ruumilise planeerimise printsiibid ja regulatsiooni ning Granada Euroopa Arhitektuuripärandi Kaitse Konventsioon (1985), millega Eesti ühines 1995. aastal. Nende dokumentide mõju loodushoiu ja säästliku arengu põhimõtete ning arhitektuuripärandi säilitamise vajaduse osas avaldub juba täna Eesti keskkonnastrateegia sõnastuses, muinsuskaitse ning säästva arengu seadustes, samuti Agenda 21 programmis ja „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020” riiklikus strateegias.

Ehitatud keskkonna kujunemise tervikprotsess kavandamisest kasutamiseni on Eestis täna killustunud, selle osalised lähtuvad erinevatest eesmärkidest ja väärtushinnangutest. Kvaliteetse ja väärtuspõhise elukeskkonna senisest teadlikum ja läbimõeldum arendamine aitaks tõsta Eesti elukvaliteeti, suurendada elanike heaolu. Turvaline, hästitoimiv ja kõrge ehituskunstilise tasemega elukeskkond on igaühe põhiõigus.

Järjest enam mõistetakse keskkonda tervikuna, mis hõlmab ka linnalist keskkonda, kus elab umbes 70 protsenti Eesti elanikkonnast.

Eesti Arhitektide Liidu aastapreemia 2016 pälvis Pärnu rannastaadioni hoone, KAMP Arhitektid. Foto: Terje Ugandi

Tegevusi

Kultuuriministeeriumi eestvedamisel kutsutakse 2017. aastal kokku ministeeriumiteülene nn ruumiloome ekspertkogu, mille suuniseid kasutatakse arhitektuuri, planeerimist ning ehitamist puudutavate õigusaktide muutmise ja/või täiendamise ettepanekute tegemisel Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, kohaliku omavalitsuse üksustele ning nende organitele; samuti riigi arhitektuuripoliitika ja ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste väljatöötamisel.


EAL algatas ja viib läbi Eesti Vabariik 100 arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum”, mis tegeleb linnakeskuste korrastamisega. Regionaalpoliitikat toetava programmi raames korraldatakse arhitektuurivõistlused ja korrastatakse nende tulemusel 15 Eesti väikelinna keskväljak, peatänavad või nende ümbrus. Muutes linnasüdamed inimsõbralikumaks ja meeldivamaks elukeskkonnaks, on võimalik hoogustada ettevõtlust ja vältida linnade laialivalgumist. Avaliku ruumi lahendused on kavas välja ehitada juubeliprogrammi raames hiljemalt aastaks 2020.

EAL tegeleb kutsekvalifikatsiooni andmise ja eriala puudutava seadusandluse nõustamisega.

EAK korraldab suuremaid rahvusvahelisi arhitektuurisündmusi: Tallinna Arhitektuuribiennaal ja Veneetsia Arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsioon. Lisaks nendele korraldatakse kohapeal populaarseid Välkloenguid, ekskursioone ja koolitusi ning antakse välja trükiseid.

EAL aitab korraldada arhitektuurivõistlusi olulistele hoonetele ja planeeringutele. Samuti on EAL koostanud vabalt kasutatava arhitektuurivõistluste juhendi eesmärgiga aidata kaasa heade tavade jätkamisele arhitektuurivõistluste korraldamisel.

Kõrge tasemega avalike hoonete arhitektuuri kõrval on vaja pöörata suuremat tähelepanu Eesti maastikke suures osas kujundavate väiksemate hoonete (nt väikeelamud ja abihooned) arhitektuursele kvaliteedile. Selleks on vaja tõsta omavalitsustes arhitektuuriteenistuste kvaliteeti. Olukorda aitaks parandada vastavate tüüpprojektide olemasolu, mille koostamiseks võiks korraldada arhitektuurivõistlusi.

Maastikuarhitektuuri objektiks on kogu välisruum – nii linnas kui maal. Maastikuarhitekti töö eesmärk on maastiku ruumilise terviklahenduse väljatöötamine, säilitades ja esile tuues maastikuväärtusi ning võttes seejuures arvesse kultuurilisi, sotsiaalseid, majanduslikke ja ökoloogilisi aspekte.Maastik ühendab kogu arhitektuurivaldkonda – olles maastikuarhitektile objektiks, hoonearhitektile asukohaks ja sisearhitektile vaatesihiks.

Rahvusvaheliselt on määratletud, et maastikuarhitekt rakendab esteetilisi ja teaduslikke põhimõtteid projekteerimisel, planeerimisel, analüüsil nii looduslikus kui ehitatud keskkonnas. Maastikuarhitekti töö hõlmab maastiku uurimist ja hindamist, maastikuarhitektuursete ehitusprojektide ja ruumiliste planeeringute koostamist, rajatiste projekteerimist ja maastikuehituse järelevalvet, parkide ja mälestiste restaureerimist, taimmaterjali hindamist, valimist ja hooldamise korraldust ning keskkonnamõjude hindamist.

Maastikuarhitektid peavad tähtsaks oskust lugeda maastikku. Nende kaasabil on viimastel aastatel valminud näiteks külade arhitektuuri ja asustusstruktuuri uuringud rahvus- ja loodusparkides (Lahemaal, Matsalus, Otepääl, Haanjas), linnade ajalooliste piirkondade mälu-uuringud (Supilinn) jt. Samuti on oluline maastiku esteetika hoidmine, seetõttu on väärtuslike maastike teemaplaneeringutele lisatud esteetiline hindamine (nt Tartu maakonnas). Koostatud on ka hulgaliselt maastiku- ja pargihoolduskavasid.

Eesti Maastikuarhitektide Liit (EMAL) on 2003. aastal loodud professionaalseid maastikuarhitekte ühendav erialaliit, mis on Rahvusvahelise maastikuarhitektide föderatsiooni IFLA (International Federation of Landscape Architects) liige, esindades seeläbi Eesti maastikuarhitekte ka rahvusvahelisel tasandil.

Tamula ranna-ala maastikuarhitektuurne lahendus.
Foto: Andres Viitkar

Tegevusi

EMAL on korraldanud rahvusvahelisi konverentse, millest suurimad on olnud 35 riigi esindajaga EFLA (European Foundation for Landscape Architecture) kongress „Mind the Gap. Landscape for a New Era“, mis toimus 2012. aastal ja Baltic Landscape Forum 2014. aastal. Viimasel käsitleti just Euroopa maastikukonventsiooni – selle olemust, sisu ja rakendamismeetmeid. Osalesid maastiku kaitse, haldamise ja planeerimisega igapäevaselt tegelevad spetsialistid Eestist, Euroopa Nõukogust ja CivilScape võrgustikust.

EMAL korraldab erinevaid maastikuarhitektuurialaseid koolitusi. Näiteks on 2017. aastal on planeeritud rahvusvaheline seminar „Low impact design e maastikukujundus loodusega“ II, „Sademevee käitlemise innovatiivsed lahendused“ ja erinevaid taimmaterjale tutvustavad koolitused.

EMAL teeb koostööd Eesti Planeerijate Ühingu ja Tartu Ülikooliga Tartu planeerimiskonverentsi korraldamisel; EALi ja ESLiga Eesti arhitektuuripreemiate väljaandmisel ning suveseminari korraldamisel.

EMAL osaleb õppekavade väljatöötamisel ja arendamisel, et siduda õppe teoreetiline pool tugevamalt maastikuarhitektide igapäevapraktikaga ja seeläbi tagada maastikuarhitektide kvaliteetne väljaõpe.

EMAL tegeleb maastikuarhitektuuri tutvustamisega laiemale üldsusele, mis kulmineerub rahvusvahelise maastikuarhitektuuri kuu (aprill) ajal. Igal aastal antakse välja aastapreemiad. 2017. aastal koostatakse maastikuarhitektuursete võistluste korraldamise juhend ja viiakse läbi esimene võistlus. Koostöös Põhja- ja Baltimaade erialaliitudega töötatakse välja ühise erialase ajakirja kontseptsioon ja pannakse kokku selle toimetuskolleegium.

EMAL annab välja kutsekvalifikatsioone ja loomestipendiume ning osaleb eriala puudutava seadusandluse väljatöötamisel.

Näiteid

Ussikeeled Osmussaarel.
Foto: Kristiina Kupper

EMAL korraldab koostöös Keskkonnaministeeriumi ja Tallinna Linnavalitsusega seminari, et tutvustada looduslike rohttaimede kasutamise võimalusi haljastuses.

Pärnu Rannapark 2009. aastal ja sama koht peale rekonstrueerimist 2014. aastal.
Fotod: Kristiina Kupper ja Augustiunetus

Pärnu Rannapargi rekonstrueerimine. Tegemist on looduskaitsealuse ja Pärnu vanalinna ja kuurorti muinsuskaitsealal asuva pargiga, mille esteetika ja funktsionaalsus ei vastanud Pärnu, kui suvepealinna kuvandile. Põhiliselt liiguti pargialalt läbi, et jõuda randa. Kvaliteetse maastikuarhitektuurse lahendusega on Rannapargi ajaloolised väärtused säilinud ja esile tõstetud ning loodud mitmekülgsed võimalused pargi kasutamiseks.

Maastiku kvaliteeti panustavad jäätmekäitlusvaldkonnas kõik tegevused, mille eesmärk on prügistamise ja ebaseadusliku ladestamise vähendamine, samuti kaevandamisjäätmete käitlemine.

Jäätmekäitluse aluspõhimõttena rakendatakse ka Eestis jäätmekäitlus-hierarhia viieastmelist eelistusjärjekorda:

  1. vältimine ja vähendamine;
  2. korduskasutamine;
  3. ringlusse võtt ehk materjalina taaskasutamine uute toodete tootmiseks; 
  4. muu taaskasutus, sh energiakasutus ehk jäätmete põletamine energia saamiseks, aga ka mineraalsete materjalide kasutamine tagasitäiteks jms;
  5. viimasena jäätmete kõrvaldamine sh ladestamine prügilatel.

Sellel mõneti ideaali kirjeldaval astmestikul on edenetud, aga mitte ka veel väga kiiresti, palju tööd on ikka veel ees.

Raadi vanale lennuväljale on aja jooksul ladestatud umbes 12 000 tonni rehve, probleemi lahendamisega tegeles Keskkonnainspektsioon, tänane Keskkonnaamet. Foto: Keskkonnaamet

Jäätmete ladestamine

Jäätmete ladestamisel on varem olnud ka maastikele oluline negatiivne mõju, veel 2001. aastal toimis Eestis üle 150 ladestuskoha ehk prügila, kuid Euroopa Liiduga liitumise protsessis võeti üle prügiladirektiiv ja alates 2001 vähenes töötavate prügilate arv kiiresti. Alates 2009. aastast on jäätmete ladestamine lubatud vaid uutel, spetsiaalselt ehitatud põhja-konstruktsiooniga prügilatel.

Juba 2009. aasta suvest on neid olme-tavajäätmetele jäänud kasutusele vaid viis, lisaks ehitus-lammutusjäätmete prügila Tallinnas Koplis ja põlevkivitööstuse jäätmete prügilad Ida-Virumaal.

Kohalik prügila Saaremaal, 2004. Foto: Peeter Eek

Enamus vanadest nõuetele mittevastanud prügilatest korrastati 2013. aastal, paar viimast aga 2015. aasta lõpuks. Korrastatud ja tehniliste võimaluste piires ohutuks on muudetud ka ohtlike tööstusjäätmete prügilad Ida-Virumaal. Lähiaastatel on kavas Kukruse kaevandusjäätmete hoidla ohutustamise projekt. Ka mõned teised vanad aherainehoidlad Ida-Virumaal võivad riske omada ja vajavad edasist tähelepanu.

Suletud ja korrastatud olmejäätmete prügila Viljandimaal. Foto: Peeter Eek

Seega on mitmeid aastakümneid kestnud sageli üsna kontrollimatule ladestamisele tuginenud jäätmekäitlussüsteem oluliselt muutunud, 2013. aastast alates on ka segaolmejäätmete osas valdavaks saanud selliste jäätmete energiakasutus, seda nii otsese põletusena Iru jäätmepõletustehases, kui ka segaolmejäätmetest jäätmekütuste tootmises, mis valdavalt põletatakse tsemenditehastes.

Ühelt poolt tähendab see, et pea üle Eesti tuuakse segaolmejäätmed käitlemiseks Tallinna – lahendus, mida veel 2009. aastal peeti üsna uskumatuks –  aga ka seda, et kõigist tekkinud olmejäätmetest ladestatakse prügilatel viimastel aastatel vaid 6-7 protsenti, mistõttu on viidud igas mõttes miinimumini ka varasem prügilatega seotud negatiivne mõju maastikele.

Jäätmemaja Abrukal

Jäätmekäitlussüsteemi kiire areng viimase 10-15 aastaga on märgatavalt aidanud vähendada jäätmekäitluse keskkonnamõjusid, aga ka mõjusid maastikele. On üksjagu tegevusi, millel on parandamise võimalusi, aga palju sõltub ka tavaliste inimeste käitumisest olemasolevate lahenduste kasutamisel. Sageli esineva prügistamise vältimiseks on enam käidavates kohtades, sh RMK puhkekohtades, paigaldatud avalikke kogumismahuteid.

Foto: Peeter Eek

Jäätmete käitlemine

Jäätmekäitlussüsteemi oluline põhimõte on jäätmete käitlemine (teatud eranditega) vaid vastavat jäätmeluba omavas ettevõttes, mis peab tagama selliste tegevuste keskkonna- ja terviseohutuse.

Arusaadavalt eeldab see kõige eeldusena maksimaalse ulatusega tekkinud jäätmete kogumist, st näiteks olmejäätmete kogumise osas eesmärgina võimalikult kõigi jäätmevaldajate sidumist kogumissüsteemiga. Selline eesmärk seati juba 2002. aastal Üleriigilises jäätmekavas aastateks 2002–2007. Selle saavutamiseks lisati 2004. aastal jäätmeseadusse nn korraldatud jäätmeveo põhimõte, mille rakendamisega on edasistel aastatel siiski ilmnenud üksjagu probleeme. Seetõttu on kogumissüsteemiga liitumise osas lünkasid ja piiratud mahus on paraku jätkunud ka ebaseaduslikud tegevused, nagu kodune jäätmete põletamine, segaolmejäätmete viskamine erinevatesse liigiti kogumise konteineritesse ja ka maastikes nähtav ulaladestamine.

Pakendijäätmed

Alates 2005. aastast toimib pakendijäätmete liigiti kogumine avalike konteineritega ja teatud joogipakendite kogumine tagatisraha süsteemis. Neist viimase on tarbijad hästi omaks võtnud ja see on vähendanud märgatavalt just joogipudelite- ja purkide reostust ka maastikel. Pakendijäätmete kogumine nn konteinerkogumise süsteemides toimib siiski ebaühtlaselt, seda nii vastutavate pakendiorganisatsioonide kohatise tegevusetuse kui ka kohalike omavalituste piiratud võimekuse ja huvi tõttu. Sellisel pakendijäätmete liigiti kogumisel  on seega veel üksjagu arenguruumi, kuigi igas Eestis omavalitsuses on sellised konteinerid olemas ja elanikud saavad ka pakendijäätmed tasuta tagastada, kui soovivad.

Pakendikonteinerid Tallinnas. Foto: Peeter Eek

Pakendijäätmete käitlus tugineb Eestis laiendatud tootjavastutuse põhimõttele, aga seda rakendatakse jäätmekäitluses ka mitmete teistele tootegruppidele. Eestis kehtib teatud tootegruppide tootjate (sh maaletoojate) kohustus tagada nende turule toodud toodetest tekkinud jäätmete üldisena tasuta kogumine ja edasine nõuetekohane käitlemine, mis reeglina tähendab, et selliste jäätmete valdaja saab need käitlemiseks tasuta üle anda. Sellisel põhimõttel kogutakse elektroonikaromusid, patareide ja akude jäätmeid, rehvide, romuautode ja ka põllumajandusplastidega seotud jäätmed. Ka need lahendused aitavad vältida ulaladestamist ehk maastike risustamist.

OÜ Paikre jäätmejaam Pärnumaal. Foto: Peeter Eek

Nii eelloetletud jäätmeliikide aga veel mitmete olmes tekkivate jäätmete kogumiseks, nagu suurjäätmed, olme tekkivad ohtlikud jäätmed, vanapaber ja papp, aia- ja pargijäätmed, kasutuskõlblikud rõivad ja muud majapidamisesemed, on kohalikud omavalitused loonud riigi toetustega jäätmejaamade võrgustiku, mille üks eesmärke on samuti arusaadaval viisil selliste jäätmete ära andmise võimaluse loomine ja sellega ebaseaduslike käitluse vältimine. Ka jäätmejaamade võrgustikus on veel palju avamata potentsiaali.

Maastikupilti ning maakasutust mõjutab ka maavarade kaevandamine ja kasutamine. Kaevandamine ei hõlma küll pindalaliselt ulatuslikke alasid, kuid sel on suur visuaalne ning ökoloogiline mõju maastike kvaliteedile.

Kaevandamise juures nähakse omaette eesmärgina maastike säästvat kasutust, millega seondub nii tootmise ja kasutamisega rikutud maastike korrastamine kui loodus- ja kultuurmaastike toimivus.

Maavara uurimise detailsusest sõltuvalt võetakse maavaravarud keskkonnaregistris arvele kas tarbevaruna või reservvaruna. Uuritud maavaravarud jaotatakse nende kasutamisvõimalikkuse alusel aktiivseteks ja passiivseteks. Passiivne on uuritud maavaravaru juhul, kui selle kaevandamine ja kasutamine on õigusaktide kohaselt keelatud või ei ole selle kaevandamine ning kasutamine keskkonnakaitse vajadust arvestades võimalik. Muul juhul on maavaravaru aktiivne ja selle kaevandamiseks  saab taotleda luba. Seisuga 31. detsember 2015 oli ligi 50 protsenti uuritud maavaravarudest hinnatud passiivseteks.

Maavara ning maavarana arvele võtmata kivimit, setendit, vedelikku ja gaasi on füüsilisest isikust kinnisasja omanikul õigus talle kuuluva kinnisasja piires võtta kaevandamisloata isiklikus majapidamises kasutamise eesmärgil. Seda materjali on sama isiku teisele kinnisasjale lubatud transportida ainult Keskkonnaameti loal.

Maavarade kaevandamisega on muudetud suhteliselt väikest osa Eesti pindalast (kehtivate mäeeraldiste ja okupatsiooni ajast jäänud kaevandamisalad). Need on erinevate maavarade puhul järgmised: turvas – ca 30 000 hektarit, ehitusmaavarad (lubjakivi, dolokivi, liiv, kruus ja savi) – 6 400 hektarit ja põlevkivi 54 000 hektarit, seega üle 90 000 hektari (900 ruutkilomeetrit) ehk ca 2 protsenti Eesti maismaast.

Peamiseks probleemiks on kaevandamisega rikutud ja mahajäetud alad, mille korrastamisega on tegeletud juba 1990ndatest aastatest. Paljud ehitusmaavarade karjäärid on jäänud korrastamata, tihtipeale tööd venivad ning ei arvesta kohalike huvisid. Aastatel 2013–2015 viidi maakondade kaupa läbi kaevandamisega rikutud ja mahajäetud ehitusmaavarade karjääride revisjon. Riigi omandis olevatel maadel leiti 169 kunagist karjääri, mille korrastamise ettevalmistavate töödega on alustatud. Ka ehitusmaavarade kasutamise riiklikus arengukavas rõhutatakse, et edaspidi peab maavara kaevandamine ja kaevandatud ala korrastamine toimuma kiiresti, et kohalikel elanikel oleks võimalus kasutada uut maastikku: suplemis- ja kalastamiskõlblikku veekogu, parkmetsa, spordirajatisi ning kasutada tuleb mitmekesisemaid kujundusvõtteid maastiku väärtustamiseks.

Tööstusmaastik. Foto: Arne Maasik

Pärast kaevandamist maha jäetud turbaalasid ehk jääksoid on Eestis ligikaudu 80 tükki, kogupindalaga ca 9800 hektarit, millest üle 6000 hektari on turbavaru täielikult kaevandatud. Kuna jääksood avaldavad keskkonnale negatiivset mõju ning jääksoode spontaanne taastaimestumine on väga aeglane, siis on turbaalade korrastamine oluline. Perioodil 2014–2020 on Eesti on kohustunud korrastama vähemalt 2000 hektarit jääksoid.

Maastikku ja põhjavee omadusi on pöördumatult muudetud põlevkivi kaevandamisega (sh üle ujutatud kaevandused ja karjäärid). Kaevandamisjärgsed maapinna võimaliku vajumise ning veerežiimi muutustega tekitatud probleemid tuleb lahendada KOVidel ja riigil, kui kaevandamine on lõppenud rohkem kui 10 aastat tagasi (kokku 142 ruutkilomeetrit).

Tegevusi

Käimasolevad:

  • mahajäetud ja ammendatud turbaalade korrastamine (2000 hektarit);

  • kaevandamisega rikutud ja mahajäetud ehitusmaavarade karjääride korrastamine;

  • koostamisel on „Kaevandamis- ja uuringualade korrastamise käsiraamat”, mis käsitleb ehitusmaavarade kaevandamisalade korrastamist.

Lähiajal plaanis:

  • jätkata mahajäetud ja ammendatud turbaalade korrastamist;

  • jätkata kaevandamisega rikutud ja mahajäetud ehitusmaavarade karjääride korrastamist;

  • maapõue strateegia valmimine

Midagi tulevikuks:

  • alustada maapõue strateegias kavandatu elluviimist;

  • jätkata õigusaktide täiendamist, et seal sätestatu võimaldaks tagada maksimaalselt keskkonnaohutu maapõue ja maavarade uurimine ning kasutamine.

Tükkturba kaevandamine Pääsküla rabas. Foto: Herdis Fridolin
Korrastatud Vanaküla põlevkivikarjäär (siit lähevad taimeread)

Ka veemaastik on maastik ning veekogude puhtusel ning kallaste kujundamisel ja kasutamisel on oluline mõju maastikuilmele ja -kvaliteedile.

Vee puhtusest sõltub muuhulgas näiteks kaldataimestiku liigiline koosseis. Erinevatest allikatest pärit toitained põhjustavad aga samas veekogude kinnikasvamist. Eesti veekogud on mõjutatud elukondlikust, toiduaine- ja kergetööstusest ning põllumajandusest pärinevast hajureostusest tulevatest toitainetest.

Veekogude ning nende kallaste kaitsmiseks on seadusega veekogudele määratud erineva laiuse ja rangusastmega vööndid, kus inimtegevust piiratakse. Nendeks vöönditeks on veekaitsevöönd, ehituskeeluvöönd ning piiranguvöönd. Vööndite eesmärgiks on vee kaitsmine hajureostuse eest ja veekogu kallaste uhtumise vältimine, samuti kallastel asuvate looduskoosluste säilitamine ning inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, aga ka kallastel vaba liikumise ja juurdepääsu veekogudele tagamine.

Veega seondub ka üks meie suurimaid loodusrikkusi – Eesti rannamaastikud. Arvestades meie väikest pindala on Eesti rannajoon märkimisväärselt pikk, koos saartega on selle kogupikkuseks ligi 4000 kilomeetrit. Eesti veemaastikud on reeglina inimtegevusest puutumatud ja näiteks erinevalt paljudest Euroopa riikidest puuduvad meil ulatuslikud meretuulepargid.

Veeökosüsteemide kaitseks ja seisundi parandamiseks tegeletakse Eestis veekogude tervendamisega, mille käigus taastatakse veekogu kunagine soodne seisund, parandatakse välisilmet, parandatakse siirdekalade rändetingimusi jne.

Meremaastik. Foto: Arne Maasik

Tegevusi

KIKi toetusmeetme „Vooluveekogude tervendamine” rakendamine

Üleujutusohuga seotud riskide maandamiskavade koostamine ja elluviimine

Perioodiks 2016–2021 on koostatud:

  • Ida-Eesti vesikonna veemajanduskava
  • Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava
  • Koiva vesikonna veemajanduskava

Veemajanduskavade meetmeprogrammide rakendamine

Vihmavalingutest tingitud sademevee uputused on linnapildis muutumas üha tavapärasemaks ja ka tulevikustsenaariumid prognoosivad taoliste probleemide intensiivistumist.

Linnaruumi kujundamiseks koostatakse ruumilisi strateegiaid, visioone ja arengukavasid. Tihti aga jääb linnamaastike ja linnaliste rohevõrgustikega arvestamine planeerimisprotsessis teisejärguliseks. Planeerimisprotsessis kiirustades jäävad tihti vihmavalingutega toimetulekuks vajalikud meetmed terviklikult läbi mõtlemata, põhjustades hiljem linnaruumis suurejoonelisi üleujutusi.

Üleujutuste vältimiseks tegeletakse aktiivselt avalikkuse ja kohalike omavalitsuste teadlikkuse tõstmisega, et kasutada linnaruumis kaasaegseid lahendusi valingvihmadest põhjustatud üleujutuste leevendamiseks.

Keskkonnaministeeriumis tegeletakse teaduspõhiste uute tehniliste ja looduslike lahenduste levitamisega, kohalike nõustamise ning näidisprojektidega, et suurendada parimate praktikate kasutamist.

2017. aastal alustatakse projektiga „Kombineeritud sademevee strateegia väljatöötamine pilootalal ning tulemuste integreerimine planeeringutesse”, mille eesmärk on väljavalitud pilootalal sademevee terviklahenduse koostamine. Eesmärk on tutvustada võimalikke sademevee lahendusi, mis aitaksid vältida linnaruumis valingvihmadest põhjustatud üleujutusi.

Üleujutus Tallinnas 2016. aastal. Foto: Delfi

Maastikukaitse

Nii loodus- kui muinsuskaitse tegelevad mõlemad otseselt erinevate maastikuväärtuste säilitamisega ehk maastikukaitsega.

Eestis on looduskaitse all 18,5 protsenti maismaast ja 31 protsenti veealast. Eesmärgiks on tagada võimalikult suur looduslik mitmekesisus, elupaikade ning liikide soodne seisund ning säilitada kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtuslik looduskeskkond.

Tänapäevane looduskaitse keskendub lisaks traditsioonilisele liigikaitsele eelkõige elupaikade terviklikkuse säilitamisele ja inimeste loodusteadlikkuse edendamisele. Seoses Natura 2000 võrgustiku loomisega lisandus mitmete seniste maastikukaitsealade kaitse-eesmärkide hulka üle-euroopalise tähtsusega elupaikade kaitse. Selle kõrval on üha enam suundumuseks ka kultuuripärandi väärtustamine, eelkõige rahvusparkides, kus see on omaette eesmärgiks lausa seaduse alusel, kuid ka teiselt kaitstavatel aladel.

Riiklikul tasandil tegeleb looduskaitsealase töö korraldamisega eelkõige Keskkonnaamet, praktilisi looduskaitselisi töid viib kaitsealadel läbi ka Riigimetsa Majandamise Keskus. Keskkonnaamet viib ellu keskkonna- ja looduskaitse ning -kasutamise riiklikult seatud suuniseid/kavasid/eesmärke, olles kaitstavate loodusobjektide valitseja ja erinevate keskkonnakasutuslubade andja ning keskkonda mõjutavate tegevuste kooskõlastaja.

Otseselt maastikukaitsele ja sellest tulenevatest eesmärkidest ka -korraldusele on suunatud kaitsealade loomine ja haldamine. Põhiosa kaitsealadest moodustavad looduskaitseseaduse alusel loodud rahvuspargid, maastiku- ja looduskaitsealad ja Natura 2000 alad. Kaitstavatel alade tegeletakse maastike väärtusete säilitamise, kaitsmise, uurimise ja tutvustamisega.

Väärtuste säilimiseks ja taastamiseks piiratakse siin maastikku negatiivselt mõjutavaid tegevusi ning viiakse läbi praktilisi positiivse mõjuga töid. Olgu selleks näiteks poollooduslike koosluste taastamine ja hooldamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine, raiete teostamine vaadete avamiseks, samuti kraavide sulgemine ja häilude rajamine looduslike metsa- ja sookoosluste taastamiseks. Peamisteks instrumendid eesmärkide saavutamisel on igale alale kinnitatav kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava.

Rabamaastik on üks meie ürglooduse võrdkuju. Foto: Tiit Sillaots

Tegevusi

Looduskaitseliste piirangute asja- ja ajakohasuse tagamiseks hinnatakse pidevalt kaitstavate alade kaitserežiimide sobivust. Tulemusena võib osutuda vajalikuks nii kehtiva kaitsekorra rangemaks muutmine kui ka leevendamine ning juhul, kui alalt on väärtused kadunud, siis ka selle kaitse alt välja arvamine. Kaitsealadele koostatakse eesmärkide saavutamiseks pikaajalised rakendus- ja tegevusplaanid ehk kaitsekorralduskavad.

Jätkuvaks tegevuseks on looduskaitse ja põllumajanduse ühishuviks olevate poollooduslike koosluste taastamine ja hooldamine. Olles tekkinud inimtegevuse tulemusena, iseloomustab neid ühelt poolt suur looduslik liigirikkus, teisalt on aga tegemist traditsiooniliste põllumajandusmaastikega, mille hooldamist ja taastamist toetatakse nii looduskaitseliste kui põllumajandusmeetmetega.

Üha rohkem tegeletakse kaitsealadel kultuuripärandi kaitse ja uurimisega, koostatud on mitmeid asustuse ja maakasutuse uuringuid – näiteks Matsalu rahvuspargi külade uuring, projekt „Lahemaa mälumaastikud 2007–2010” ja selle jätkuprojekt aastatel 2015–2017. Samuti on moodustatud Lahemaa Rahvuspargi ehituspärandi töögrupp, kuhu kuuluvad erinevate valdkondade esindajad ning kohalikud elanikud.

Eesmärgiga hüvitada maaomanikele looduskaitseliste piirangute tõttu saamata jäänud tulu, on 2008. aastast alates makstud Natura 2000 võrgustiku alale jäävate erametsamaa omanikele toetust piirangute rangusele vastavalt 60 või 110 eurot hektari kohta aastas. Keskkonnaministeerium on koostöös Maaeluministeeriumiga ette valmistanud maaelu arengukava muudatusettepaneku, et maksta sama toetust sarnaste piirangute olemasolul ka Natura võrgustikku mitte kuuluvate alade sihtkaitsevööndite erametsaomanikele, kel kokku toetusõiguslikku maad ca 4000 hektarit.

Keskkonnaameti algatusel ning vedamisel on mitmete kaitsealade juurde moodustatud kohalikud koostöökogud, mille eesmärgiks on kaasata piirkonnaga seotud huvigruppe kaitseala tegevuste elluviimisesse ja probleemide lahendamisse. Sellised koostöökogud on kõigi Eesti rahvusparkide juures, kuid ka näiteks Alam-Pedja looduskaitsealal.

Näide

LIFE+ projekt „Elu alvaritele” Eesti loopealsete karjamaade taastamiseks

Projekti eesmärgiks on taastada Saaremaal, Muhus, Hiiumaal, Läänemaal ja Pärnumaal 2500 hektari suurusel alal veel säilinud loopealsed ja rajada nende alade edasiseks karjatamiseks vajalik taristu. Projektis on oluline roll loopealse elupaiga väärtuste tutvustamisel ning teadlikkuse tõstmisel. Projekti kestab 2014.-2019. aastani.

Projekti viivad ellu Keskkonnaamet, Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing. Projekti kogumaksumuseks on ligikaudu 3,7 miljonit eurot, millest 75 protsenti on Euroopa Ühenduse LIFE + Loodus programmi ja 25 protsenti Eesti riigi panus.

Lambad loopealsel. Foto: Herdis Fridolin

Muinsuskaitse peamine eesmärk on kultuuripärandi säilitamine. Valdkond tervikuna on viimastel aastakümnetel liikunud objektipõhiselt kaitselt rohkem keskkondlikule – mälestisi väärtustatakse koos nende ümbrusega, st maastikuga ning sellest lähtutakse otsuste langetamisel.

Kaasaegse muinsuskaitse eesmärgiks on säästev areng ja mitmekesine elukeskkond. Kultuuripärandi säilimiseks ja uute väärtuste loomiseks on vajalik võimalikult paljude osapoolte (omanikud, uurijad, huvilised) kaasamine, samuti kultuuripärandiga arvestamine erinevate valdkondade otsustusprotsessides.

Riiklikul tasandil tegeleb muinsuskaitsealase töö korraldamisega Muinsuskaitseamet. Kultuuripärandi ja kultuuriväärtusliku keskkonna säilimise tagamiseks tehakse riiklikku järelevalvet, nõustatakse mälestiste omanikke, toetatakse mälestiste ja muinsuskaitsealal paiknevate ehitiste hooldamist, konserveerimist ja peetakse kultuurimälestiste riiklikku registrit. Riikliku kaitse all on 12 muinsuskaitseala ja 26 540 mälestist, neist kinnismälestistena maastikus 13 333.

Linna- ja maa-maastikuga on kõige otsesemalt seotud muinsuskaitsealad, kuid ka kultuurilis-ajaloolise, esteetilise, loodusliku ja identiteetiloova väärtusega üksikmälestised ja nende kompleksid. Kinnismälestistel on kehtestatud kaitsevöönd, mille ülesanne on tagada kinnismälestise ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise, muinsuskaitseala ja neid ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis.

Kõige arvukam ja Eesti maamaastikku enim kujundanud element läbi aegade on olnud taluhoonestus. Paluküla küla 20. sajandi algul. Foto: Jaan Vali erakogu

Tegevusi

Muinsuskaitseamet teeb maastikega seonduvat koostööd teiste valdkondade ja asutustega - näiteks igapäevane kultuuripärandialane töö kohalike omavalitsustega, parkide alane ühistegevus Keskkonnaministeeriumiga, rahvusparkide kultuuripärandialane koostöö Keskkonnaametiga, kiviaedade taastamine koos PRIA-ga jpm

Alusuuringute vajalikkuse heaks näiteks on 2012. aastal lõpule jõudnud Eesti 20. sajandi arhitektuuri kaitsmise ja väärtustamise projekt.

Praegu on käsil kultuuripärandi (nt militaarpärand, looduslikud pühapaigad) väärtuspõhine hindamine. Koos Eesti teadus- ja mäluasutustega on vajalik süsteemsete alusuuringutega hinnata kultuuriväärtuslike objektide ja alade väärtusi. Selline terviklik lähenemine aitab tegevusi paremini fookustada, langetada põhjalikult kaalutletud otsuseid tegevuste, eritasandiliste kavade ja planeeringute kujundamisel ning tehtud otsuseid paremini avalikkusele edastada.

Kavandatud on senisest enam tõsta ühiskonna üldist teadlikkust ning läbi aktiivse nõustamise kaasata kultuuripärandi hoidmisse omanikke, parandada mälestiste, muinsuskaitsealade ja neid ümbritsevate maa-alade säilimise tagamiseks tehtavate uuringute ja spetsiifiliste tööde kvaliteeti.

Kukruse tuuleveski näide

19. sajandil ehitatud Kukruse mõisa tuuleveski on tähenduslik mälestis maastikul. Mööduvalt maanteelt on vaade ajaloolisele mõisamaastikule, mis on näide ajastule, stiilile ja hoonetüübile omasest arhitektuurist, hoone oskuslikult valitud asukohast, ajaloolisest tegevusest veskis jpm.

2006. Foto: Jaan Vali

Tuuleveski tähendus maastikul on muutunud. Enne, kui mälestisele jõuti määrata suurem kaitsevöönd kui seadusest tulenev 50 meetrit, kehtestas kohalik omavalitsus planeeringu, mis võimaldas alale ehitada elamud. Mälestis on alles, kuid ruumilist konteksti muutes on selle tähendus oluliselt ja pöördumatult teisenenud.

2007. Foto: Jaan Vali

Rakendamine

Maastikukonventsiooni rakendamine peab toimuma nii horisontaalselt kui vertikaalselt – üksikisikust riikliku tasandini ning kõiki maastikke kujundavate ja muutvate tegevusvaldkondade koostöös. Iga riik peaks määratlema nii kohaliku, riikliku kui piirkondliku tasandi eesmärgid ja meetmed ning paika panema eri tasandite vahelise koostöö põhimõtted. Ka Eestis ei saa selle rakendamine olla ühe valdkonna või asutuse tegevusala ning selle elluviimine peab olema jagatud vastutusega.

Riiklikul tasandil tuleb tegevuse koordineerimiseks moodustada töörühm, kuhu kuuluvad maastike kaitse ja kujundamisega kõige otsesemalt tegelevad ministeeriumid – keskkonna-, kultuuri-, rahandus- ning maaeluministeerium, samuti nimetatud ministeeriumite haldusala teemaga seotud rakendusasutused; kohalike omavalitsuste üleriigiliste liitude, olulisemate haridusasutuste, erialaliitude ja kodanikuühenduste esindajad, kelle kaudu liigub info igasuunaliselt. Arvestades keskkonnaministeeriumi olulist rolli kogu keskkonnavaldkonna korraldajana, võiks juhtministeeriumiks olla keskkonnaministeerium.

Maastikukonventsioon rõhutab kohaliku tasandi otsuste olulisust maastike kaitsel, planeerimisel ja korraldamisel. Eestis on põhiseadusega sätestatud, et kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Maastike seisukohalt omab seejuures erilist tähtsust kohalike omavalitsuste ülesanne korraldada antud vallas või linnas ruumilist planeerimist (üld- ja detailplaneeringuid), heakorda, teede ehitamist ja korrashoidu.

Nii on kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses muu hulgas planeeringute, kaevetööde- ja heakorraeeskirjade kehtestamine, samuti arengukavades ja eelarvestrateegia koostamisel kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajaliste suundumuste ja vajaduste esitamine. Kohalikel omavalitsustel – linnadel ja valdadel on oma territooriumil kõige suuremad sisulised võimalused maastike kvaliteediga ning elukeskkonna parendamisega seonduvaid tegevusi suunata, kuna sellel tasandil toimub üksikisikute ja avalike huvide sidumine vahetult.

Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu kui kohalike omavalitsuste üleriigiliste liitude eesmärgiks on ühistegevuse kaudu kohalike omavalitsuste arengule kaasa aitamine, info vahendamine ja koostöö edendamine. Liidud peavad läbirääkimisi asjasse puutuvate asutustega ning osalevad omavalitsuste nimel erinevates juhtgruppides ja töörühmades.

Kohaliku tasandi maastikuväärtuste säilitamisele ja parendamisele on suunatud ka erinevad kodanikualgatused. Näiteks külade arengukavade koostamine ja külaliikumised laiemalt. Igaühel on võimalik maastike heaks midagi teha – alates oma kodu ja selle ümbruse kujundamisest kuni uute algatuste tegemiseni igal tasandil. Linnakeskkonnas võib siin näidetena tuua asumiseltside tegevuse (Uus Maailm, Kassisaba, Kalamaja, Nõmme, Supilinn, Karlova, Tähtvere jt.), mis lisaks kogukonna läbikäimisele suunavad tähelepanu ka elukeskkonna edendamisele.

Nii omavalitsused ise kui kodanikualgatuse korras korraldatakse erinevaid konkursse, kampaaniaid ja kaasavaid üritusi, nt Kaunis küla, Heade värvide linn, Hoovid korda, Tartu loodusfestival, Tallinna laste ja noorte lillepidu, Teeme ära! talgud jpt. Eriti võib esile tõsta viimast, kuna see on otseselt maastiku kvaliteedi parandamisele suunatud. 2008. aastal alguse saanuna on see algatus eestisiseselt aasta-aastalt arenenud ning nüüdseks omandanud globaalse mõõtme.

Näide asustuse suunamisest

Rõuge vald alustas aastal 2011 noorte perede kruntide programmiga. Programmi esimeses etapis pakuti noortele peredele välja neli krunti Rõuge alevikus Rahu tänaval. Programmi sisu on, et vald seab pere kasuks hoonestusõiguse 36 aastaks. Pere kohustuseks on viie aasta jooksul peale hoonestusõiguse seadmist ehitada valmis elamu ning saada sellele kasutusluba. Seejärel on kaks võimalust – kas krunt välja osta hinnaga 0,1 €/m2 või jätkata hoonestusõigusega.

Tänasel päeval on kõikide kruntide peale sõlmitud hoonestusõiguse leping. Kuna programmi esimene etapp on läinud edukalt, siis soovitakse sellega jätkata, milleks otsitakse sobivat maa-ala Rõuge alevikus või selle lähiümbruses.

Fotodel Rõuge Rahu tänava noorte perede krundid 2011 ja 2015

Näide maastikuväärtuste kaitsest

Jõelähtme vald viib läbi Ruu küla väärtusliku maastiku kaitse alla võtmise menetlust. Ettepaneku kaitse alla võtmiseks tegi vallale MTÜ Ruu küla heakorra selts. Peamiseks väärtuseks kavandataval kaitsealal on Ruu luitestik. Eesmärgiks on kaitsta sealset maastikuilmet, eelkõike pinnamoodi, metsaökosüsteemi, elustiku mitmekesisust ning säilitada ja parandada puhkevõimalusi. Üldse on praeguseks üle Eesti moodustatud 20 kohalikku kaitseala kogupindalaga 3140 hektarit.

Ruu luiestik. Foto: Andres Tõnisson

Näide loodusest linnas: Linnalehmade projekt Pärnus.

Pärnu linna rannaniidud on olnud aastakümneid kasutusest väljas ja seetõttu roostunud. 2011. aastal sai positiivse rahastusotsuse LIFE+ Nature programmi projekt URBANCOWS ehk "Rannaniidu taastamine ja tutvustamine Pärnu linnas". Projekti eesmärgiks oli taastada Pärnu rannaniidu looduskaitseala rannaniidud, rannikulõukad ja erinevate kaitsealuste liikide elupaigad. Vajalik oli niitude puhastamine roost, karjatamise taasalustamine; lõugaste puhastamine setetest; rannaniidu loodusliku veerežiimi taastamine ja kaitsealuste liikide elutingimuste parandamine.

Projekt kestis 2012–2016, selle partneriteks olid Keskkonnaamet, Pärnu Linnavalitsus ja Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž. Projekti kogumaksumuseks oli ligikaudu 1,14 mln eurot, millest 75 protsenti oli Euroopa Ühenduse LIFE + Nature programmi ja 25 protsenti Eesti riigi panus.

Linnalehmad. Foto: Bert Holm
Matkarada ja linnuvaatlustorn Pärnu rannaniidul. Foto: Mati Kose

Näide rikutud maastiku korrastamisest

Tallinna linn lõpetas endise Pääsküla prügila sulgemistööd 2007. aastal. Aastaid lendavat prahti, haisu ja voorivaid prügiveokeid talunud eramajapiirkond selle naabruses näeb nüüd välja värske ja puhas. Naabrusesse on kerkinud uusi maju. Prügila peab veel vähemalt 20 aastat vajuma, enne kui saab teha algust suusa- ja jooksuradade, amfiteatri või sõudekanali rajamisega.

Foto: Tallinna Keskkonnaamet

Näide kodanikualgatusest

Uue Maailma selts on 2007. aastal samanimelise Tallinna asumi elanike poolt ellu kutsutud ühendus.

Seltsi tegutsemise eesmärk on kohalike elanike kokku toomine, et üheskoos paremini oma piirkonna eluolus ning arengus kaasa rääkida. Oluliseks peetakse ühiste ürituste ning ettevõtmiste korraldamist, mis piirkonna elanikud omavahel paremini tuttavaks teeb, aga ka tegevused, mille eesmärgiks on kohaliku elu kaardistada, välja selgitada probleemkohti, elanikke informeerida ja kaasata ning kokkuvõtvalt aidata kaasa elukeskkonna parandamisele.

Kodanikualgatuse korras ja koostöös Tallinna linnavalitsusega istutatud allee Koidu tänaval 2011. Foto: Urve Sinijärv

Näide linnamaastiku kvaliteedi tõstmisest

Heade värvide linna kampaania Tartus kutsus linlasi korrastama ja värvima Tartus asuvaid hooneid.

Alates 2001. aastast anti välja u 1500 välisviimistluse passi ning nende alusel korrastati üle 600 maja, sealhulgas palju miljööväärtuslikke hooneid. Viimati toimus kaunilt värvitud majade omanikke hindav ja tunnustav kampaania 2009. aastal. Selle käigus tunnustati neid majaomanikke, kes värvisid ja korrastasid oma maja eeskujulikult ja linnapilti kaunistavalt. Tartu linn on algatanud ka kampaania Piirdeaiad korda.

Kampaania käigus värvitud maja aadressil Koidu 13. Foto: Tartu Linnavalitsus
Näide maapiirkondade elukeskkonna väärtustamisest

LEADER meede on Eesti maaelu arengukava (MAK) 2014–2020 toetusmeede, mille eesmärk on edendada kohalikku elu ja algatust maapiirkondades. Selle rakendamisega soovitakse väärtustada elukeskkonda ning tõsta esile piirkonna looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust. Projektitoetust saab taotleda erinevate tegevuste elluviimiseks, kui need on kooskõlas piirkondliku tegevusgrupi poolt välja töötatud kohaliku arengu strateegiaga. Eestis on 26 LEADER tegevusgruppi.

LEADER meetme projekt „Õppe- ja seiklusmaja Harakapesa” Ida-Virumaal Illuka vallas Pannjärve külas. Projekti elluviija MTÜ Mäekeskus, Harakapesa valmis 2013. aastal.

Puu otsa ehitatud „harakapesa” on mõeldud loodus- ja seiklusprogrammide läbiviimise ja seminaritoaks. Tegemist on teadaolevalt ainsa puu otsa ehitatud õpperuumiga, kuhu mahub kuni 25 inimest. Ruum on varustatud kõige seminariks vajalikuga, olemas on nii tahvlid, ekraan kui projektor. Pesa asub Illukal Alutaguse Puhke- ja Spordikeskuse seikluspargis.

Foto: Peeter Kümmel

Riigi tasandil on maastikukonventsiooni elluviimisega seotud kõige otsesemalt neli ministeeriumi – keskkonna-, kultuuri-, rahandus- ning maaeluministeerium ning nende haldusalaga seotud rakendusasutused.

Oluline roll on ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil majandus-, ehitus- ja transpordivaldkonnas ning haridus- ja teadusministeeriumil kogu haridusmaastiku kujundamisel. Konventsiooni rakendamisel vastutab iga asutus oma valdkonna raames ning eesmärkide saavutamiseks on vajalik valdkondade vaheline koostöö.

Keskkonnaministeerium tegeleb maastike kaitsega kõige otsesemalt kaitsealadel, kus põhirõhk on loodusväärtuste kaitsel. Lisaks on keskkonnaministeerium seotud maastikupildi kujundamisega läbi metsa, maavarade, jäätmete jt valdkondade. Maastike kaitse ja korraldusega on seotud ka haldusala asutused Maa-amet, Keskkonnaamet ning Riigimetsa Majandamise Keskus.

  • Maa-ametil on keskne roll riigi maapoliitika arendamisel ja elluviimisel ning maa kohta käiva info kättesaadavuse tagamisel. Amet tegeleb maakatastri pidamise ja katastrimõõdistamise korraldamisega, maareformi teostamisega, ruumilise planeerimisega seotud ülesannete täitmisega, maa hindamisega ja maakorraldustööde tegevuslubade andmisega.
  • Keskkonnaamet tegeleb keskkonna- ja looduskaitse ning -kasutamise poliitika ja programmide ning tegevuskavade elluviimisega, olles kaitstavate loodusobjektide valitseja, erinevate keskkonnakasutuslubade andja ning keskkonda mõjutavate tegevuste kooskõlastaja.
  • Riigimetsa Majandamise Keskus vastutab riigile kuuluva metsa kasutamise, kaitse ja korraldamise eest. Lisaks tegeleb RMK maastiku, pärandkultuuriobjektide ja kaitstavate loodusobjektide hoidmise, praktiliste looduskaitsetööde korraldamisega riigimaal ning looduse külastamise korraldamisega.

Rahandusministeeriumi põhiülesannete hulgas on riigi rahandusvaldkonna, ruumilise planeerimise ning haldus- ja regionaalpoliitika üleriigiline koordineerimine. Maastikega tegeleb Rahandusministeerium kõige otsesemalt läbi planeerimistegevuse suunamise.

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on riigi kultuuri-, liikumisharrastuse-, spordi- ning muinsuskaitsetöö korraldamine ja kunstide, sh arhitektuurivaldkonna (hõlmab tervikuna linnaehitust, urbanistikat, mahulist, sise- ja maastikuarhitektuuri, arhitektuuriajaloo uurimist ja arhitektuurikriitikat) edendamine. Maastike kaitsel on Kultuuriministeerium oma tegevuses selgelt keskendunud peamiselt kultuuriväärtustele.

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas tegutseva muinsuskaitseameti põhiülesanne on muinsuskaitsetöö korraldamine, riikliku järelevalve teostamine mälestiste ja kaitsealade üle ning kultuurimälestiste riikliku registri pidamine.

Maaeluministeeriumi haldusalasse kuuluvad kõik põllumajandussfääri puudutavad regulatsioonid ja tegevused. Ministeeriumi eesmärgiks on luua tingimused Eesti maaelu, põllu- ja kalamajanduse jätkusuutlikuks ja mitmekesiseks arenguks.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas on riigi majanduspoliitika ja majanduse arengukavade väljatöötamine ning elluviimine, mis kaudselt mõjutab läbi erinevate eluvaldkondade maastikke. Kõige nähtavam on see mõju ehituse ja transpordi valdkonnas.

Arvestades teadlikkuse tõstmise olulisust maastikukonventsiooni rakendamisel on tähtis roll ka haridus- ja teadusministeeriumil, mis vastutab riigi haridus- ja teaduspoliitika väljatöötamise ning rakendamise eest.

Teadlikkus ja hindamine

Maastikukonventsiooniga liitunud riigid kohustuvad tõstma kodanikuühiskonna, eraõiguslike organisatsioonide ning ametiasutuste teadlikkust maastike väärtusest, rollist ja muutustest, samuti edendama maastikealast väljaõpet ja haridust. Kohustutakse ka hindama ja identifitseerima oma territooriumi maastikke, analüüsima nende omadusi ning neid ümberkujundavaid jõude ja mõjureid, samuti jälgima maastikumuutusi.

Maastikuteadlikkus on eelduseks maastike kvaliteedi tõstmisele suunatud tegevuste kavandamiseks ning vajalik kõigile, kelle tegevus maastikke mõjutab. Konventsioonist tulenevat kohustust seda tõsta täidetakse ennekõike erinevatele sihtgruppidele korraldatavate koolituste, seminaride ja nõupäevade, aga ka kirjalike materjalide ja kaasaegse meedia väljundite kaudu.

Siia kuuluvad planeerimise ja ehitatud keskkonnaga seotud koolitused ja nõupäevad, loodus- ja muinsuskaitse ametkondade korraldatavad teema-aastad ja -kuud, teabepäevad ja seminarid, põllumajandusmeetmete ja metsandusalased koolitused ning nii maavalitsuste kui kohalike omavalitsuste korraldatavad üritused. Teadlikkuse tõstmisel igas eas on suur roll ka muuseumidel, botaanika- ja loomaaedadel ja õppeasutustel. Samamoodi omavad kasvavat tähtsust erinevad ruumilist infot pakkuvad andmebaasid ja e-rakendused (Maa-ameti Xgis ja WMS-teenus, erinevad registrid ja kaardirakendused oma infokihtidega jmt).

Nii praktilisi kui teadlikkuse tõstmisele suunatud koolitusi korraldavad ka paljud eriala- ja kodanikuühendused: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Külaliikumine Kodukant, Eesti Kommunaalmajanduse Ühing, Eesti Looduskaitse Selts, Eesti Muinsuskaitse Selts, Looduse Omnibuss jpt.

Maastike hindamise ja korralduse spetsialistide koolitust antakse Eestis mitmes kõrgkoolis ning erinevatel erialadel. Otseselt on maastiku kvaliteedi tõstmisele on suunatud sellised erialad nagu maastikuarhitektuur, arhitektuur, urbanistika, linnaplaneerimine, maastikukaitse ja -hooldus. Kooli- ja ülikoolikursuste raames edendatakse õppeaineid maastike väärtustest ning nende kaitsest, korraldusest ning planeerimisest.

Hariduse ja teadlikkuse valdkonnas tuleb pöörata suuremat tähelepanu üldhariduskoolide ruumihariduse edendamisele, mille jaoks võiks näiteks töötada välja vastavaid juhendmaterjale. Kõrgkoolides tuleb samuti suurendada maastikega suuremat puutumist omavate erialade puhul tähelepanu maastike kvaliteedi tõstmise võimalustele. Oluline on luua seoseid erinevate valdkondade vahel ning integreerida maastikealast teavet juba olemasolevatesse õppeprogrammidesse. Teadlikkuse tõstmisele aitab kaasa nii geoinfobaaside arendamine, jätkuv koolituste korraldamine kui info vahetamine igal tasandil.

Saue lasteaialapsed looduses. Foto: Ave Pormeister

Maastike identifitseerimise ja hindamise eesmärk on maastikke analüüsida; määrata neile sobivaim kasutusviis; selgitada välja kaitset väärivad alad ning tegevused, mis on nende maastike omaduste säilimiseks vajalikud jne. Identifitseerimine ja hindamine peab alati lähtuma vajadusest ning sellega ei tuleks tegeleda tegelemise enda pärast. Konventsioon peab eriti oluliseks nendesse protsessidesse kõikide huvitatud osapoolte kaasamist.

Identifitseerimis- ja hindamistegevusi viiakse Eestis läbi kõikides maastikke mõjutavates valdkondades – näiteks põllumajandusmaa hindamisel toetuste saamiseks, metsa- ja veemajandamiskavade koostamisel, kaitstavate alade ja -objektide loodus- ja kultuuriväärtuste säilitamisel ja uurimisel jne. Keskkonnaseire ja ruumilise planeerimise käigus analüüsitakse maastikel asetleidvaid muudatusi ja nende potentsiaali, et luua eeldused tasakaalustatud ruumilise arengu ja kvaliteetse elu- ning ehitatud keskkonna kujunemiseks.

Otseselt maastike hindamisele on suunatud keskkonnamõju ja keskkonnamõju strateegiline hindamine nii planeeringute kui olulise mõjuga tegevuste puhul; samuti maa korraline hindamine, mis toimub küll ajalises mõttes harva, kuid hõlmab samas kogu riigi territooriumi ning mille käigus leitakse maa väärtus tsoonide ja sihtotstarvete või kõlvikute kaupa.

Erinevaid uuringuid ja hindamisi tehakse linnaruumi kujunemise ja linnaelu praktikate suunamisel koostatavate strateegiate, visioonide ja arengukavade koostamise käigus, aga ka näiteks rikutud maastike kaardistamisel ja korrastamisel. Eesti kõrgkoolides on läbi viidud ning käimas suur hulk kohalikke ja rahvusvahelisi maastikule keskendunud teadus- ja rakendusuuringute projekte, mis tegelevad nii maastikuökoloogiliste kui kultuurmaastike uuringutega.

Identifitseerimise ja hindamise seisukohalt omavad olulist rolli erinevad geoinfosüsteemid ja kaardirakendused – näiteks Maa-ameti Geoportaal ja selle kaardirakendused; põlluregister, keskkonnaregister, muinsuskaitseregister, metsaregister, maakataster. Neid kasutatakse maastike omaduste, maakasutuse, majandustegevuse, erinevate maastikuelementide, elupaikade ja kasvukohtade ning inimtegevuse minevikupärandi olemasolu või puudumise tuvastamiseks ning neis toimunud muutuste väljaselgitamiseks.

Maa-ameti Geoportaal koondab erinevaid ruumiandmeid ja -teenuseid. Lisaks katastrikaardile on siit lihtsalt leitavad ka ajaloolised kaardid, loodus- ja muinsuskaitseliste piirangute rakendus, planeeringute info jne.

Tegevusi

  • 2016. aastal on alustatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise käsiraamatute koostamisega. Eesmärgiks on tõhustada mõjude hindamise läbiviimist, luua ühtsed põhimõtted ning tõsta sisulist kvaliteeti.
  • Planeerimisalaste metoodikate ettevalmistamine. Nt 2018. aastaks kavandatakse üldplaneeringu koostamise juhendi uuendamist. Rahandus- ja Keskkonnaministeeriumi koostöös on kavas rohevõrgustiku põhjalikum käsitlus.
  • Maavarade kaevandamisega seotult koostatakse kaevandamis- ja uuringualade korrastamise digitaalset käsiraamatut, mille eesmärgiks on juhiste andmine kaevandamisega rikutud maa tehnoloogiliseks ja bioloogiliseks korrastamiseks.
  • Kaalumisel on praeguse põllumajandusmaastike seire alusel välja arendada Eesti maastikuseire programm, mis võimaldaks paremini hinnata maastike muutusi ja trende.

Viimati uuendatud 24.11.2021