Kaevandamisjäätmete regulatsioon
Kaevandamisjäätmete regulatsiooni eesmärk on kehtestada miinimumnõuded, et vältida või vähendada nii palju kui võimalik kahjulikku mõju, mis tuleneb keskkonnale või inimeste tervisele selliste kaevandustööstuse jäätmete käitlemisest. Näiteks rikastamisjäätmed (st tahked või vedelad jäätmed, mis jäävad järele pärast maavara töötlemist erinevate tehnoloogijate abil), aheraine ja katend (st materjal, mis eemaldatakse kaevandamise käigus maavarani jõudmiseks, sealhulgas kaevandamise ettevalmistamise käigus eemaldatud materjal) ja mulla pealiskiht (st pinnase ülemine kiht), tingimusel, et need materjalid on jäätmed vastavalt jäätmeseadusele.
Kaevandamisjäätmete regulatsioon Eesti õiguses lähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2006/21/EÜ 16. märtsist 2006 kaevandustööstuse jäätmete käitlemise ja direktiivi 2004/35/EÜ muutmise kohta. Sätted on üle võetud jäätmeseadusega ning osaliselt maapõueseadusega.
Kaevandamisjäätmehoidla
Jäätmehoidlaks loetakse iga ehitist või ala, mida kasutatakse tahkel, vedelal, lahuse või suspensiooni kujul olevate kaevandamisjäätmete kogumiseks või ladestamiseks:
- määramata ajaks A-kategooria jäätmehoidlates ja jäätmeseaduse §-s 421 nimetatud kaevandamisjäätmekavas kirjeldatud ohtlike jäätmete hoidlates;
- rohkem kui kuueks kuuks ootamatult tekkinud ohtlike jäätmete hoidlates;
- rohkem kui aastaks tavajäätmete, mis ei ole püsijäätmed, hoidlates;
- rohkem kui kolmeks aastaks saastumata pinnase, uuringute käigus tekkivate tavajäätmete, turba kaevandamisel, rikastamisel ja ladustamisel tekkivate jäätmete ning püsijäätmete hoidlates.
Kaevandamisjäätmehoidla mõiste alla ei loeta keemilise ja termilise töötlemise käigus tekkinud jäätmeladestuspaikasid.
Suletud jäätmehoidlate inventeerimine
Kõik liikmesriigid peavad tagama, et nende territooriumil asuvates suletud jäätmehoidlates, sealhulgas peremehetud jäätmehoidlad, mis põhujustavad tõsist negatiivset keskkonnamõju või võivad lähiajal kujuneda tõsiseks ohuks, koostatakse inventeerimisnimestik ning seda ajakohastatakse korrapäraselt.
Inventeerimisnimestiku koostamiseks on Keskkonnaministeerium tellinud kaks uuringut.
Esimese uuringu üldine eesmärk oli saada ülevaade kõigist põlevkivi, dolo- ja lubjakivi, fosforiidi ning kambriumi savi kaevandamise käigus tekkinud vanadest suletud ning maha jäetud A- ja B-kategooria kaevandustööstuse jäätmehoidlatest.
Teine uuring lähtus esimese uuringu tulemustest, kus oli esialgse hinnangu põhjal koostatud kategoriseeritud ülevaade kõigist suletud jäätmehoidlatest. Teine uuring selgitas analüüside põhjal välja üksikasjalikud keskkonnaohud veekeskkonnale, pinnasele ning inimese tervisele potensiaalsetes A-kategooriasse liigitatud kaevandamisjäätmehoidlates. Hetkel on teise uuringu tulemused koostamisel.
Loe täpsemalt
Kohtla-Järve õhuseire
Tulenevalt välisõhu kaitse raamdirektiivist 96/62/EC peab riik korraldama õhuseire nendes piirkondades, kus õhusaaste tase ületab direktiivides 99/30/EC, 92/72/EEC, 2000/69/EC toodud ülemist hindamispiiri või kus on põhjendatud pideva seire vajadus.
Eestis on selliseks piirkonnaks peale Tallinna veel Kohtla-Järve. Kohtla-Järvel tuleb mõõta välisõhus järgmiste saasteainete sisaldust: vääveldioksiid, lämmastikdioksiid, lämmastikoksiidid, peened osakesed, plii, süsinikmonooksiid, benseen, osoon, vesiniksulfiid. 2005. aastal lisandus Kohtla-Järve automaatjaama ammoniaagi (NH3) pidev mõõtmine.
Viimati uuendatud 05.07.2021