Konventsiooni kokkuvõte
- Probleemi tunnistamine. Konventsiooni sõlmimine oli oma aja kohta märkimisväärne saavutus. Kliimamuutuste teaduslik tõestus oli palju ebakindlam kui tänasel päeval, kuid sellest hoolimata suutsid maailma riigid kokku leppida inimkonna ohutuma ja jätkusuutlikuma tuleviku huvides.
- Suurejooneline, kuid spetsiifiline eesmärk. Põhiliseks sihiks seati kasvuhoonegaaside koguse piiramine tasemele, mis ei põhjustaks ohtlikke inimtekkelisi kliimamuutuseid. Eesmärk peab saavutatud olema ajaga, mis võimaldaks ökosüsteemidel kliimamuutustega kohaneda. Eesmärgi täitmisel ei tohi ohtu sattuda toidu tootmine ning majanduslik areng peab olema jätkusuutlik.
- Arenenud riikide vastutus. Konventsiooni osalised tõdesid, et arenenud riigid on nii minevikus kui hetkel suurimad saastajad, seega peavad need riigid ka kõige enam kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendama. Lisa I riigid võtsid endale kohustuse vähendada aastaks 2000 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 1990. aasta tasemele.
Konventsioonist tulenevalt on riigid jagatud kolme osasse:
- Lisa I riigid, kuhu kuuluvad arenenud (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmesriigid) ja üleminekumajandusega riigid
- Lisa II riigid, kuhu kuuluvad ainult OECD liikmesriigid
- Ülejäänud riigid ehk arengumaad
Eesti kuulub Lisa I riikide hulka.
- Rahaline abi arengumaadele. Tööstusriigid leppisid kokku uute rahaliste vahendite eraldamises, mille abil aidatakse arenevatel riikidel kliimamuutuste mõjudega tegeleda ja kohaneda.
- Probleemi ja sellega tegelemise jälgimine. Lisa I riigid võtsid kohustuse esitada regulaarselt riiklik kliimaaruanne. Samuti peavad Lisa I riigid igal aastal esitama kasvuhoonegaaside heitkoguste aruande. Arengumaad peavad samuti aru andma, kuid üldisemalt ning väiksema intervalliga. Vähim arenenud riikide aruandlus sõltub selleks eraldatud rahastusest.
- Tasakaaluni jõudmine. Maailma vaeseimatele riikidele on majandusareng eluliselt tähtis. Arengu saavutamine on raske ka ilma kliimamuutustega tegelemiseta. Seetõttu arvestab konventsioon, et esialgu nendes riikides kasvuhoonegaaside heitkogused kasvavad. Samas ei pöörduta eemale konventsiooni põhilisest eesmärgist ning abistatakse arenevaid riike nii, et heitkoguste vähendamine ei pidurdaks arengut. Konventsioon ise on osalistele vaid soovituslik dokument. Reaalsed kohustused kliimamuutuste leevendamiseks võtsid konventsiooniga liitunud riigid 1997. aastal Kyoto protokolliga. Protokoll jõustus 2005. aastal. 2015. aastal saabus uus läbimurre, kui allkirjastati Pariisi kliimalepe.
- Muutustega kohanemine. Konventsiooni loomise järgsetel aastatel keskenduti eelkõige kliimamuutuste leevendamisele, sest konventsiooni osapooled soovisid suuremat selgust kliimamuutuste olemuses ning nende mõjus. 2001. aastal ilmunud IPCC kolmanda kliimamuutuste hindamisaruande valguses asusid riigid senisest suuremat tähelepanu pöörama kliimamuutustega kohanemisele. 2010. aastal lepiti Cancuni kliimakonverentsil kokku ühtses Kohanemise Raamistikus ning asutati kliimamuutustega kohanemisele keskenduv rahvusvaheline komitee.
ÜRO kliimakonverentsid
Igal aastal toimub ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverents, kus vaadatakse üle konventsiooni eesmärkide täitmine, hinnatakse kliimamuutustega tegelemise progressi ning võetakse vastu uued otsused kliimamuutuste ohjamiseks. Konverentside nimetus on COP – Conference of the Parties to the United Nations Framework Convention on Climate Change.
Esimene COP toimus 1995. aastal Saksamaal Berliinis. Ajaloolise tähtsusega on 1997. aasta COP3 Kyotos, kui võeti vastu Kyoto protokoll ning 2015. aasta COP21 Pariisis, kui kiideti heaks globaalne kliimalepe, mis esmakordselt ühendas pea kõik maailma riigid ühise kliimamuutustega tegelemise eesmärgi alla.
Järgmine COP toimub 31.oktoober- 12.november 2021 aastal Glasgows. Lisainfo COP26 kohta on kättesaadav konverentsi kodulehel ning ÜRO kliimasekretariaadi kodulehel.
Projektid
Twinning Light Project
Lisainfo
Viimati uuendatud 05.08.2021